Vaba Akadeemia oli mitmeid aastaid ülikooli kõrval minu teine vaimne kodu Tartus. Ehkki tee Jakobi mäest üles oli tihtilugu vaevaline ja väsitav, eriti suvel suure palavaga või pärast pikka koolipäeva, siis kusagil poole kallaku peal tabas mind ühtelugu, mingi veidra järjekindlusega ja alati kuidagi ootamatult Tartu vaim. Ma vist ei oska seda fenomeni teisiti nimetada, aga mäletan selgelt, et nii mõnelgi kursusel osalemisega käis eriti algusaastatel kaasas mingi erilise vaimsuse aura, eksklusiivsuse tunne – et sellist asja mujal ei õpita ega õpetata, ja et just meie, käputäis tudengeid, oleme spetsiaalselt välja valitud lugema varakristlike kõrbeisade ütlusi ja jutustusi, Ovidiuse lopsakat mütoloogiliste lugude varamut või Aischylose hämarat ja sünget, aga väga ilusat tragöödiatriloogiat.

Vaba Akadeemia 7. sünnipäeva puhul jagas mõtteid ka üks viiest asutajaliikmest ning meie õpilaste seas väga hinnatud itaalia keele lektor Ülar Ploom.

Minu esimene Vaba Akadeemiaga seotud mälestus paigutub tangantjärgi vaadates väga sobivasse konteksti. 2017. aasta sügisel toimus legendaarse klassikalise filoloogi Jaan Undi, Lupus Tartuensise, mälestusele pühendatud “Vikerkaare” erinumbri esitlus, kus tollal veel küllalt värske, kuigi kõrgemas eas alustanud bakalaureusetudengina kohal viibisin. Selliste üritustega ikka kaasas käiva veinijoomise käigus sattusin möödaminnes kuulma lausekatkeid Marju Lepajõe ja Maria-Kristiina Lotmani vestlusest, mis tundusid viitavat millelegi uuele ja äärmiselt atraktiivsele, mis on kohe-kohe teoks saamas. Pinnisime väikese entusiastliku ja arrogantse kaastudengite seltskonnaga asjaosalistelt peatselt ka rohkem informatsiooni välja ja võib ilmselt öelda, et olime Vaba Akadeemia austajad ja sellele kaasa elajad juba enne kui Akadeemia päriselt oma uksed avas. Või vähemalt trügisime sisse kohe kui uks pisut praokil oli.

Meenutan Vaba Akadeemia alguspäevade kursusi ja loenguid alati väga soojalt. Sel ajal, 2018. aastal, tundus nii uskumatu, et väljaspool ülikooli saab samuti käia kuulamas aineid, mis on seotud keelte ja kultuuriga, eriti antiikkultuuriga. Eriti uskumatu tundus see, et on ka teisi nohiklike harjumustega inimesi, kes tahavad pärast pikka tööpäeva veel kokku saada, ennast arendada, teisi õpetada ja arutleda.