Prantsuse kirjanik Jonathan Littell on jaganud oma romaani „Les Bienveillantes” tõlkijatele rea näpunäiteid, mida nad võiksid järgida. Üheks selliseks oli raamatu pealkiri.^[1] Littell ootas, et tema romaan jagaks ka sihtkeeles pealkirja vanakreeka tragöödialauliku Aischylose Oresteia-triloogia viimase osaga. Eesti keeles on see tragöödia tuntud ennekõike „Eumeniidide” nime all: selline tõlketraditsioon põhineb peamiselt Eestis ilmunud antiikkirjanduse käsitlustel, sest näidendit ennast eesti keelde veel tõlgitud ei ole.^[2] Kreeka sõna eumenides või eumenides theai tähendab tõlkes heasoovlikke jumalannasid.^[3] See Littelli soov on üks vihje, mille põhjal saab järeldada, et tema romaani mõttelises fookuses ei ole mitte niivõrd II maailmasõda ajalooliselt, vaid psühholoogia ja antiikmütoloogia, kitsamalt võttes Aischylose ainus säilinud triloogia „Oresteia”. Autor on ka ise selle rõhuasetuse välja toonud, nagu saab teada tõlkija Heli Alliku Vaba Akadeemia avalikust loengust, millele sai ülal viidatud.

Hiljuti reisisime taas poeg Joosepiga Pühale Maale. Iga teoloog võiks end seal koduselt tunda.

Paljud tuttavad on küsinud, ega sellise paiga külastamine praegusel ajal ohtlik pole. Meediast on tekkinud kujutlus, justkui seal oleks pidev kriis ja sõjaolukord. Kohapeal selgus, et kuulid ei lenda ja mürsud ei plahvata. Maa oli rahulik, inimesed käitusid igapäevaselt. Kuna rändasime tervel territooriumil üsna palju ringi, siis tuli meil korduvalt läbida ka Iisraeli ja Palestiina omavalitsuse piiridel asuvaid kontrollpunkte. Vaid korra küsis piiripolitsei meie bussi astudes ühe suvalise reisija passi. Ulatasin kärmesti enda oma. Mundris noor daam uuris seda mitte rohkem kui kaks sekundit, tagastas selle ja me sõitsime rahulikult edasi. Järjekordselt tundsin rõõmu Eesti passist.