Vaba Akadeemia 7. sünnipäeva puhul jagas mõtteid ka üks viiest asutajaliikmest ning meie õpilaste seas väga hinnatud itaalia keele lektor Ülar Ploom.

Minu esimene Vaba Akadeemiaga seotud mälestus paigutub tangantjärgi vaadates väga sobivasse konteksti. 2017. aasta sügisel toimus legendaarse klassikalise filoloogi Jaan Undi, Lupus Tartuensise, mälestusele pühendatud “Vikerkaare” erinumbri esitlus, kus tollal veel küllalt värske, kuigi kõrgemas eas alustanud bakalaureusetudengina kohal viibisin. Selliste üritustega ikka kaasas käiva veinijoomise käigus sattusin möödaminnes kuulma lausekatkeid Marju Lepajõe ja Maria-Kristiina Lotmani vestlusest, mis tundusid viitavat millelegi uuele ja äärmiselt atraktiivsele, mis on kohe-kohe teoks saamas. Pinnisime väikese entusiastliku ja arrogantse kaastudengite seltskonnaga asjaosalistelt peatselt ka rohkem informatsiooni välja ja võib ilmselt öelda, et olime Vaba Akadeemia austajad ja sellele kaasa elajad juba enne kui Akadeemia päriselt oma uksed avas. Või vähemalt trügisime sisse kohe kui uks pisut praokil oli.

Meenutan Vaba Akadeemia alguspäevade kursusi ja loenguid alati väga soojalt. Sel ajal, 2018. aastal, tundus nii uskumatu, et väljaspool ülikooli saab samuti käia kuulamas aineid, mis on seotud keelte ja kultuuriga, eriti antiikkultuuriga. Eriti uskumatu tundus see, et on ka teisi nohiklike harjumustega inimesi, kes tahavad pärast pikka tööpäeva veel kokku saada, ennast arendada, teisi õpetada ja arutleda.

Sellel sügisel võttis Risti kogudus ette reisi Setomaale, milles minagi osalesin. Ma ei hakka siin tutvustama üksikuid kirikuid, külasid, tsässonaid, muuseume ning muid vaatamis- ja kuulamisväärsusi – jah, ka kuulamisväärsusi, sest kohata võib nii suurepäraseid giide kui ka UNESCO kultuuripärandi nimekirjas olevat Seto leelot. Nende kohta leiab teavet küllaga. Esitan siin vaid mõningaid mõtisklusi, märkmeid ja tähelepanekuid, mis võivad sealkandis matkajale huvi pakkuda.