Dionysos on sel aastal juba mitmeid kordi Eesti lavalaudadele astunud, või vähemalt on teda sinna kutsutud, ja seega oleks ehk hea aeg sellest kummalisest Kreeka jumalast ka siin natuke juttu teha.

Aasta tagasi külastasin oma noorima poja Joosepiga Terra Sanctat – Püha Maad.

Vahepeal on sealkandis palju muutunud. Pühale Maale on taas jõudnud sõda, mis on teinud seal rändamise raskemaks. Toon siin siiski ära mõned märkmed, mis võiksid matkajale kasuks tulla. Kui mitte praegu, siis tulevikus ometigi.

Kevad läheneb ja nagu ilmselt paljudele, on sel aastaajal mulle eriline tähendus – raske on mitte tajuda valguse ja õitsemise taastulemist mingil moel uuestisünnina, uue lootuse sünnina pärast pikka pimedat ja tühja aega. Aastaaegade vaheldumine on olnud mingil moel tähenduslik küllap kõigis traditsioonides ja ka religioossetes kalendrites, olgu see seos siis otse välja öeldud või sümboolsemalt tajutav. Lisaks on aastaaegade vaheldumise juurde nii mõneski mütoloogilises ja rituaalses kontekstis kuulunud ka surma ja taassünni või lahkumise ja tagasituleku motiiv. Sealjuures on see jumalik surm või äraminek, mis toob kaasa sünge, kurva või vaikse perioodi, ja jumalik taassünd või tagasitulek, millega käib kaasas puhas ja sügav rõõm. Taastulev jumal toob paremad ajad, õitsemise, aga mõnikord lisaks lootuse püsivalt paremale, surma ja kannatusi ületavale saatusele ka surelike inimeste jaoks. Usun, et võib öelda, et kristlikus kalendris on ülestõusmispühad inimeseks olemisega eriliselt tähenduslikult seotud aeg, hetk mil inimlik kannatus saab jumaliku mõõtme ja see toob kaasa ka lootuse, võimaluse väljapääsuks, piiratuse ületamiseks. Samas tuletavad nende pühade erinevad rahva seas kasutatud nimed meelde ka teist olulist ja vägagi maist aspekti – lihavõtted või munapühad tähendavad head toitu ja üldse paremate aegade algust, ilmad lähevad soojemaks ja pikk pimedus hakkab lõppema. Need kaks poolust – lootus elule pärast surma ja heale toidule kohe praegu - põimuvad mõnes olulises punktis ka Vana-Kreeka religioonis, kus samuti saavad kokku jumalikud kannatused ja inimlikud lootused. Tahaksingi siin pisut mõtiskleda Vana-kreeka religiooni lootusrikkamate aspektide üle ja pööran selleks pilgu muistsesse Atika maakonda, Ateenast paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse Eleusisesse.

Aprillis esietendub Vanemuise teatris Sophoklese „Antigone“. Esimest korda eesti teatriloos jõuab lavale otse originaaltekstist eestindatud versioon, mille autor on klassikalise filoloogia emeriitprofessor Anne Lill. Tragöödia toob lavale Priit Strandberg, nimiosas on Lena Barbara Luhse, Kreoni mängib Aivar Tommingas. Sellele sündmusele mõeldes avasimegi jaanuaris Vabas Akadeemias koostöös Katoliku Hariduskeskuse ja Vanemuise teatriga gümnasistidele mõeldud kursuse, mis annab ülevaate vanakreeka tragöödia sünnist ja kujunemisest ning ühe kreeka suurima tragöödiakirjaniku Sophoklese elust ja loomingust.

Selles kirjutises ei taha ma anda ülevaadet „Antigone“ sisust või tegelaskujudest ega arutleda teose erinevate tõlgendusvõimaluste üle. Selle asemel käsitlen hoopis tragöödia koori ning tutvustan lühidalt nende ettekantavaid laule, mis on tragöödia kõige keerulisemad ja raskestimõistetavamad osad.

Egiptust seostatakse tavaliselt püramiidide, vaaraode ja muumiatega. Muidugi on need kõik väga huvitavad ning olulised nii Egiptuse kui kogu inimkonna mõistmiseks. Aga peale nende on siin veel palju tutvumisväärsusi, mis on vältimatud sellest maast ja rahvast arusaamiseks.

Aleksandriat võib pidada hellenismi pealinnaks ning ta etendas tähtsat rolli omapärase sünkretistliku usundi kujunemisel. Meie ajaarvamise esimestel sajanditel arenes Egiptuses isemoodi kristlus, millest meil on ikka veel vaid udused teadmised. Mõne sajandi pärast suubus see askeetlike kõrbemunkade ja Aleksandria võimukate patriarhide maailma. Selle patristilise ajastu ristiusu järeltulijaks on tänaseni elav ja tegutsev koptide Egiptus. Ja lõpuks on siin islam, mis ise muutudes ja arenedes on viimase neljateistkümne sajandi jooksul kujundanud Egiptuse maailma.

Aasta algupoole külastasin koos vanima poja Mihkliga Kairot ja Aleksandriat. Peamiseks eesmärgiks ei olnud näha vaaraode Egiptust, vaid väisata eelkõige just islami Kairot. Eesmärgiks oli ka võimalust mööda tutvuda kopti Kairoga ning külastada mitmekülgse ajalooga Aleksandriat.