Ilmselt tajuvad paljud, ka need kes Medeiast kuigi palju ei tea, tema nime kui midagi ähmaselt ähvardavat, millegi kurja või ohtlikuga seotut. See Medeiaga kaasas käiv sünge õhkkond on suuresti seotud ühe äärmiselt mõjukaks osutunud teose, Euripidese 431. aastal eKr lavastatud näidendiga Medeia, mille lõpus hoolimatult mahajäetud kangelanna suurejoonelise kättemaksuaktsiooni kulminatsioonina omaenda lapsed tapab ning siis lohede veetud kaarikul läbi õhu Ateenasse põgeneb. Euripidese versioon avaldas muljet juba Antiik-Kreeka publikule ning on olnud püsivalt muljetavaldav ka tänapäeva traditsioonis, nii akadeemiliste uurijate, lavastajate kui lugejate seas. See on üsna mõistetav –  Euripidese näidend puudutab vähemalt lääne ühiskonnas kõige sügavamate tabude hulka kuuluvat teemat – ema tapab siin oma lapsed. Euripides on aga kangelannat samas kujutanud isegi üllatavalt tugeva empaatiaga – tema Medeiale on võimalik kaasa tunda ja tema tegutsemise põhjuseid mõista. Medeia monoloog meeste ja naiste erinevatest rollidest ühiskonnas on ilmselt üks mõjuvamaid naise perspektiivi esitusi antiikkirjanduses ning see esitus on veenev ka tänapäeva lugejale. Nii on Medeia eriliselt huvipakkuv tegelane muuhulgas nii püshhoanalüütilisest kui naisuurimuslikust vaatenurgast.