Maria-Kristiina Lotman: Sophoklese "Antigone" ja eakate hääl

Koor on tragöödiate kõige algsem ja esialgu ka tähtsaim komponent. Selle funktsioonid on mitmekesised. Koori ülesanne on esitada taustainfot, sealjuures viies publikut kurssi nii eelloo kui ka lavaväliste sündmustega. Koor loob tragöödiale mütoloogilise konteksti, põimides oma lauludesse süžee seisukohalt olulisi müüdimotiive ja -tegelasi. Lisaks konstrueerib koor tegelastele psühholoogilist avarust ning tekitab tegelastega dialoogi astudes ruumi nende mõtete avamiseks ja arutlusteks. Koor on pidevalt laval ja nii ei ole tegelane ka kõige raskemas hädas ja hingeahastuses kunagi päris üksi. Samal ajal on koor ka näoga vaatajate poole ning võib publikule tutvustada tegelaste kavatsusi ja motiive ning põhjendada nende tegusid. Samuti võib koor jooksvalt kommenteerida tragöödia sündmusi ja nendele reageerida. Nii on ta omamoodi sillaks vaatajate ja tegevuse vahel. Kuid sellega koori ülesanded ei piirdu. Žanriliselt on tähtis, et koor toob tragöödiasse religioosset mõõdet ja ülevust, lauldes tegevuse vahele jumalate auks hümne ning arutledes jumalate ja saatuse rolli üle kõikvõimalike väliste katsumustega maadlevate surelike eludes.

Samas jääb koor ise võrdlemisi passiivseks, sekkumata otseselt tegevusse. Koor koosneb alati mingisugusest ühtsest inimgrupist, kuid need grupid ise võivad olla päris erinevad: naised, orjad, vanamehed, sõdurid jne. Nad kõnelevad ühel häälel ja on ka oma tundmustes ja seisukohtades ühtsed: nii võivad nad olla kooris hirmunud, hoiatavad, kaastundlikud jne. Samas võib koor esindada vastava grupi väärtushinnanguid ja neid ka veendunult väljendada, kiites tegelaste valikuid heaks või siis neid hoopis hukka mõistes. Sellisel moel võib koor olla ka tasakaalustavas või nõuandvas funktsioonis, seades tegelaste otsuseid kahtluse alla või neid koguni vastustades. Aristotelese sõnul tuleb koori sellisena käsitleda ühe tegelaskujuna, vrd Aristotelese „Luulekunstist“ 18:

„Ka koori tuleb pidada üheks näitlejate seast, ta peab olema osa tervikust ja kaasosaline, mitte nii nagu Euripidesel, vaid nagu Sophoklesel.“ (Tlk Jaan Unt)

Nii nagu teistes Sophoklese Teeba tsükli tragöödiates, moodustavad ka „Antigone“ koori vanemad mehed – sarnaselt „Kuningas Oidipusega“ on siin tegu Teeba vanematega, st selliste kooride puhul tuleb arvestada, et kui väga nad ka mõnele tegelasele kaasa ei tunne, on nende põhilised huvid siiski seotud kogukonna heaoluga[1]. Eakate koorid esindavad kreeka tragöödias tihtipeale traditsioonilisi vaateid, hoiatades nooremaid tegelasi impulsiivsete ja nende meelest ebamõistlike otsuste eest, kuid sageli siiski suutmata neid mõjutada. Nii ka „Antigone“ koor, kes püüab vastaspooli tasakaalustada ja manitseb nii Antigonet kui Kreoni nende otsuste eest.

Kooriosad jagunevad laias laastus sissetulekulauluks ehk parodoseks, seisulauludeks ehk stasimonideks ja väljaminekulauluks ehk eksodoseks. Ehkki mõnikord käsitletakse tragöödiate kooriosi kui ülevaid vahepalasid, mis loovad tegevuse (ehk episoodide) vahele ruumi, on „Antigone“ kooriosad siiski lahutamatult tervikuga seotud ning laulude jagunemine ja struktuur hoolikalt läbi mõeldud.

Koori sissetulekulaulu funktsioon on ennekõike anda taustainfot, kui koor meenutab müüdisündmusi, mis tragöödiale vahetult eelnesid: Antigone vend Polyneikes on sõjaga oma kodulinna vastu tulnud ja kahevõitluses oma venna Eteoklesega hukkunud ise ja tapnud ka venna. Teisalt on aga tegu ka võidulauluga, mis loob üleva emotsionaalse fooni: koor kuulutab ja ülistab teebalaste võitu vaenlase üle[2]. Nii nagu mitmes teiseski Sophoklese tragöödias, on sissetulekulaul justkui teine sissejuhatus pärast proloogi, mis tõi vaatajateni tragöödia põhiteema, kuid esindab selles konflikti teist poolust ja juhatab nii sisse teose keskse vastuolu.[3]

Kuulsaim „Antigone“ koorilaul on esimene stasimon, mis on pealiskaudsel pilgul inimese vägevuse ülistus. Kreeka sõna deinos on aga kahemõtteline: see tähendab küll võimast, aga ka kohutavat: inimene võib teha suuri asju, kuid võib selle käigus sattuda nii heale kui halvale teele. Seadusi ja jumalaid austades on ta ka ise aukohal, kui aga välja lööb jultumus, tabab teda põlgus. Laul algab küll inimeste kõikvõimalike saavutuste loetlemisega, ent jõuab möönduseni, et ühe asja ees on inimene siiski võimetu: hoolimata kõigist oma võimetest ja oskustest pole tal surmast pääsu. Hümni lõpus teeb koor tugeva avalduse: sellega, kes on halb ja seadusi ei järgi, nad ühes riigis elada ei taha. Siiski ei selgu ühemõtteliselt, kas see on suunatud Kreoni või Antigone vastu.[4] Ka teine stasimon on pühendatud inimestele, kuid nüüd juba konkreetsele suguvõsale: Oidipuse esivanematele. Nii nagu sissetulekulaulus, jätkab koor siin oma taustainfo andmise ülesannet ja laulab nüüd õnnetustest, mis on põlvkond põlvkonna järel Labdakose järglastele osaks saanud, toonitades, et ka siis, kui heledam elu ootab ees, kaotavad nad selle taas ning nende elus on vaid mõni hetk, kui vaevad puuduvad. Kõike juhib Zeus, kelle käes on võim igavesti ning keda inimene, kui tahes uhke ta ka poleks, peatada ei suuda. See laul meenutab ühelt poolt Antigonele tema lootusetut olukorda Labdakose järeltulijana, kuid on teiselt poolt hoiatuseks ka Kreonile, kes seab oma seadused kõrgemale jumalate omadest.

Kolmandas stasimonis pöördub koori tähelepanu inimlikult jumalikule ja nüüd kuuleme armastusjumala Erose ülistust. Nagu Zeus, on Eros koos Aphroditega võitmatud ja mitte ükski surelik ei saa neid vältida. Isegi õiglased hinged võivad tema läbi sattuda hukatusse. Seda koorilugu võib samuti tõlgendada hoiatusena Kreonile, kes sekkub Erose plaanidesse ja ajab nurja oma poja abielu.

Seisulaulule järgneb kommos ehk nutulaul, milles koor astub dialoogi Antigonega, kes on väljunud oma pruudikambrist ning teel oma karistust vastu võtma. Antigone laulab sellest, kuidas ta näeb enne surnute riiki jõudmist veel viimast korda päikesekiirt ning kuidas temast saab Haimoniga abiellumise asemel Acheroni ehk allilmajõe mõrsja. Koor vastab talle pisarsilmil, et ta on oma saatuse ise valinud ning lahkub allilma vabatahtlikult, lisades, et Antigonel on maksta oma eellaste võlg. Seepeale kaebab Antigone, et koor puudutab sellega tema kõige valusamat kohta, ning meenutab oma õnnetut sünnilugu. Koor tuletab talle aga taas meelde, et tema enda loomus on see, mis teda hukatusse viib, sest võimule vastu hakata ei tohi. Tragöödia lõpuosas lauldavas teises kommoses arvustab koor hoopis Kreoni, märkides, et ta on liiga hilja oma viga mõistnud [5]. 

Neljandas stasimonis osutab koor, kuidas saatusest pole isegi rikkail ja võimukail pääsu ning teeb seda erinevate Teeba tragöödiatega seostuvate müüdilugude näitel: nii nagu Antigone, suleti Danae ja Lykurgos vangistusse, kuningas Phineusel aga torgati silmad peast nagu Oidipusel.

 Viies stasimon on paiaan Dionysose ülistuseks, meenutades tema sünnilugu ja kultuskohti ning kutsudes teda välja, et ta pühal riitusel osaleks ja laseks ennast tantsuga austada. See rõõmus ja pidulik laul on kontrastis järgnevate kohutavate sündmustega: sellel ajal on veel lootust, et Kreoni meelemuutus aitab tragöödia ära hoida.

Koori väljaminekulaulu ajaks on aga siiski tõeks saanud kõige hirmsamad kartused ning Kreon saab teada, et tema naine ja poeg on ennast ära tapnud. Ning koor tuletab meelde, et meile kõigile on vaja esmajoones tarkust, et mitte jumalaid solvata ja oma uhkusega enda peale saatuselööke tõmmata. Õnneks on meil siiski lootust: koor lõpetab tõdemusega, et vanadus toob tarkust juurde.

[1] Vt ka Coleman, Robert 1972. The role of chorus in Sophocles’ Antigone. Proceedings of the Cambridge Philological Society, 18, lk 5. Antigone koorist kui kogukonna eliidist vt ka Carter, David M. 2010. The demos in Greek tragedy. The Cambridge Classical Journal, 56, lk 47–94.

[2] Vt parodose rütmilise ja meetrilise struktuuri kohta lähemalt: Kitzinger, Rachel 2008. The Choruses of Sophokles' Antigone and Philoktetes: Dance of Words. Leiden, Boston: Brill, lk 13-20.

[3] Kirkwood, G. M. 1954. The Dramatic Role of the Chorus in Sophocles. Phoenix 8, 1, lk 11.

[4] Kirkwood, G. M. 1954. The Dramatic Role of the Chorus in Sophocles. Phoenix 8, 1, lk 14-15.

[5] Kommoste sisulise seotuse kohta vt Kirkwood, G. M. 1954. The Dramatic Role of the Chorus in Sophocles. Phoenix 8, 1, lk 4.