Alar Laats: Reisimärkmeid Kairost ja Aleksandriast

Kopti Kairo

Hinnanguliselt on Egiptuse elanikkonnast umbes kümnendik koptid, vanade egiptlaste kristlastest järeltulijad. Enamus kopte kuulub Kopti Ortodokssesse Kirikusse.[1] Kairos on terve hulk kopti kirikuid, aga märkimisväärne osa neist asub kontsentreeritult nn Vana Kairo lõunapoolses osas ning moodustab ümbruskonnast eristatava kopti enklaavi. Seda tuntakse ka Kopti Kairo nime all. Seda piirkonda on hea külastada, sest ta asub Mar Girgise’i metroojaamast vaid kümnekonna meetri kaugusel.

Kopti Kairos on suhteliselt väikesele territooriumile rajatud hulk külastamisväärseid kirikuid ja kloostreid. Enamus neist kuulub Kopti Ortodokssele Kirikule, osa siiski ka ida-ortodoksse kiriku Aleksandria patriarhaadile. Lisaks nende kirikute kalmistutele asub siin veel ka melkiitide kalmistu.^[2]

Siin asub ka rikkalike väljapanekutega kopti muuseum, mis kajastab nii koptide kunstilugu kui ka nende usundilugu. Tegelikult on kopti kunst ja nende kristlus olnud enam kui pooleteisttuhande aasta jooksul identsed. Paraku olime Mihkliga muuseumis pea ainsad külalised. Kirikutes ja kalmistutel oli siiski üsna palju huvilisi.

Koptide Kairos on aga veel üks paik, mida võimaluse korral maksab kindlasti külastada. Kohe kirikute kõrval asub Ben Esra sünagoog, mille kohta kohalikud teavad väita, et just selle kohal olevat leitud imik Mooses (2. Ms 2:1-6.) Ka neile, kes kuulujutte kõrgelt ei hinda, on see sünagoog oluline. Nimelt avastati 19. sajandi lõpus siinses genizas, vanade käsikirjade hoiuruumis, ülisuurel hulgal vanu heebreakeelseid dokumente ja nende fragmente. Väidetavalt on neid umbes nelisada tuhat, millest vanimad on pärit kuuendast sajandist. Tänapäeval on enamus neist jõudnud maailma tähtsamatesse raamatukogudesse.

Kahjuks oli Ben Esra sünagoog, mida küll enam sünagoogina ei kasutata,^[3]  suletud. Ametlik seletus oli, et toimub remont. Aga põhjuseid võis ju olla teisigi. Kopti Kairos torkas silma relvastatud politseinike suur hulk. Neid oli seal pea sama palju kui külastajaid.

Islami Kairo

See on hiiglasuur ning suhteliselt lühikese reisi jooksul sain tutvuda vaid väikese osaga sellest. Kõigepealt kuulub siia too keskaegne linnaosa, mis asub kunagise linnamüüri sees. See on rajatud ligi tuhande aasta jooksul Fatimiidide, Ayyubiidide, Mamelukkide ja Osmanite dünastiate poolt. Esmapilgul näib võhikule, et kõik ehitised on siin enam-vähem ühes stiilis. Alles pikema uurimise järel ja soovitavalt giidi juhendamisel võib taibata, et siin laotub silme ette tuhandeaastane islami arhitektuurilugu oma paljude erinevate stiilidega. Omal käel uidates on seal üldse raske huvitavaid asju märgata. Meie sattusime kokku kohalikuga, kes meelsasti pakkus „giiditeenuseid.“ Tänu temale külastasime mitmeid põnevaid, aga võhiku jaoks varjatud mošeesid ning ronisime minarettide otsa. Samuti oskas „giid“ meid juhatada turul täiesti õige leti juurde, kus müüdi haruldasi ja kvaliteetseid vürtse, millest Mihkel oli huvitatud. Kuigi lõpuks tuli „giiditeenuste“ eest ka tasuda, siis ometi ei kahetse seda. Tasuta haridust ju tegelikult pole.

Kui tahta külastada vaid ühte vana Kairo mošeed, siis võiks see olla Fatimiidide^[4]  dünastia poolt rajatud Al-Azhari mošee, mis alustas tegevust 972. aastal. Loomulikult on seda ehitist täiendanud järgmiste ajastute arhitektid ja ehitusmeistrid. Algusest peale on siin tegutsenud õppeasutus. See on maailma üks vanimaid ülikoole ning rahvusvaheliselt tunnustatud islami teaduste keskus. Nasseri valitsusajal ta küll riigistati, kuid ikkagi on ta maailma üks prestiižikamaid sunniitliku islami akadeemilisi institutsioone. Al-Azhari ülikool rajati küll ismailiitide poolt, aga nüüd on ta juba palju sajandeid olnud sunniitlik.

Ainult ühe mošee külastamine oleks tuhande mošee linnana tuntud Kairosse reisimise raiskamine. Paljud neist pühakodadest on arhitektuuripärlid ja väärivad imetlemist.

Muistsed egiptlased olid fastsineeritud surmast ja surmajärgsest elust. Aga teispoolsusest ja sinna jõudmisest on pikka aega olnud lummatud ka Egiptuse moslemid.[5] Elavate Kairo kõrval või õigemini selle sees on olnud pikki sajandeid ja on tänapäevalgi surnute Kairo, hiiglaslik nekropol.

Enam kui tuhandeaastase matusepaigana on see nii rikkalik arhitektuurimuuseum kui ka tänaseni toimiv religioosne kompleks. Siin on suhteliselt hästi säilinud hulk vanu islami hauamonumente, millest mitmed kujutavad endast üsna suuri hoonetekogumeid, kuhu kuuluvad lisaks mausoleumidele veel mošeed, koolid, sufide ruumid ning paigad heategevusinstitutsioonidele. Aga lisaks neil võisid suure hauakompleksi juurde kuuluda ka eluruumid nii selle rajaja perekonnale kui ka teenijatele. Ja muidugi olid siin veel hammamid, saunad.

Kairo nekropol on hiiglaslik ning siin on lisaks suurtele hauakompleksitele palju rohkem väiksemaid hauakambreid või lihtsalt hauaplatse.

Kairo surnutelinn pole aga pelgalt surnute pärusmaa. Juba ammusest ajast on siin elupaiga leidnud ka elus inimesed. Osa hauakambreid, eriti väiksemaid on muudetud eluruumideks. Hauarajatiste vahele on ehitatud ka elamuid, rajatud kauplusi, kohvikuid ja muid linnaeluks vajalikke hooneid. Eraviisiliselt on siia veetud elektriliine ja ehitatud veesüsteeme. Nekropoli elanike arv on hinnanguliselt poole miljoni ja kahe miljoni vahel. Siin haudade vahel võib seega elada rohkem inimesi kui terves Eestis.

Uitasin selles vapustavas surnute ja elavate linnas terve päeva, aga ei kohanud ühtegi teist huvilist.

Ja lõpuks, kes vähegi tahab islamit mõista, sellele soovitan külastada islami kunsti muuseumi Kairos. Selle rikkalike kollektsioone oli uurimas üsna palju külalisi, aga suurem enamus neist olid moslemid. Olin seal üks väheseid kafir’e, mittemosleme.

Aleksandria

Võtsime ette ka ühepäevase reisi Vahemere äärde Aleksandriasse. Sellel linnal on ajaloos olnud kaks hiilguse perioodi.

Esimene sai algusel linna rajamisel, mil temast kujunes hellenistliku vaimumaailma pealinn kuulsa museioni ja  raamatukoguga. Aleksandria õitseng jätkus ka esimestel Kristuse-järgsetel sajanditel, kui siin tegutsesid niisugused geniaalsed teoloogid nagu Klemens, Origenes, Athanasios ja Kyrillos. Alates 5. sajandist võib rääkida linna vaimsest allakäigust, millele aitasid kaasa nii mõnedki ambitsioonikad kirikuvürstid.

Parim koht kunagise hellenistliku maailmaga tutvumiseks on kuulus Kreeka-Rooma muuseum. Kahjuks oli meie Aleksandria-reisi ajal muuseum veel suletud. 18 aastat kestnud remont lõppes selle aasta oktoobris ja nüüd saab teda külastada.

19. sajandi algupoole sai Aleksandriast Egiptuse oluline sadam. Siinne tolerantne õhkkond meelitas kokku igat sorti haritlasi ning kosmopoliitiliseks kujunenud linn ise andis samuti maailmale väljapaistvaid isikuid – kunstnikke, kirjanikke, õpetlasi. Oli kreeklasi, itaallasi, britte, juute, araablasi tervest Vahemere idaosast. Aleksandria teise hiilgeaja lõpetas Nasseri režiim, kui see hakkas Egiptuses sotsialismi ehitama. Tolle teise kuldajastu arhitektuurisaavutused on linnas siiani nähtavad, aga neid inimesi ja kunagist avatud ühiskonda enam ei näe.

Kuigi meie reis ei olnud just pikk, siis ometi nägime neid Egiptuse tahke, millele tavaliselt erilist tähelepanu ei pöörata.

[1] Et ametlikus nimes on sõna „ortodoksne“, ei tähenda sugugi, et see kirik kuuluks ida-ortodokssete kirikute perekonda. Kopti Ortodoksne Kirik on teoloogilises mõttes väga kaugel meile tuntud ida-ortodokssest kristlusest. Nende teed läksid lahku juba viiendal sajandil.

[2] Melkiitide Kreeka Katoliku Kirik on Bütsantsi riitusega idakatoliku kirik Lähis-Idas.

[3] Enne Iisraeli iseseisvumist oli Egiptuses enam kui 75000 juuti ja neil oli mitmeid sünagooge. Teadaolevalt elab tänapäeval Kairos ühekohaline arv judaiste ning neil on südalinnas oma sünagoog.

[4] Egiptuses valitsenud Fatimiidid, kes kuulusid šiiitide ismailiitide harusse olid väga hariduslembelised.

[5] Kairo moslemite iseärasused torkavad silma, kui võrrelda sealset nekropoli näiteks Istanbuli vanade kalmistutega.