Mihhail Lotman: Vandenõud ja võltsingud

Raamatus ei hakanud ma kordama seda, mida rääkisin Vaba Akadeemia vandenõudele pühendatud loengutsüklis, soovitan huvilistel loengutega tutvuda. Näiteks avasin seal põhjalikumalt Siioni tarkade protokollide sisu ja nende paljastamise lugu, raamatusse sai nendest põgusam käsitlus. Samas aga selgusid raamatu kirjutamise ajaks mõned huvitavad asjaolud, millest polnud juttu loengus. Samuti ei puudutanud ma raamatus mõningaid teisi vandenõusid, nagu näiteks seda, mida ma loengus nimetasin ajaloo suurimaks vandenõuks. Nii et raamat ja loengud ei korda, vaid täiendavad üksteist.

Ka neid teemasid, millel peatusin, oleks võinud käsitleda ka üksikasjalikumalt. Näiteks on mul kahju, et ma ei jõudnud nõidade peatükis kas või lühidalt markeerida libahuntide teemat, mis pakub huvi just eesti mütoloogia seisukohalt. Libahunte (ja teisi libaloomi) tunnevad paljud rahvad, aga eesti spetsiifika võrreldes teiste euroopa rahvastega seisneb selles, et siin assotsieerus libahunt enamasti naisega (paralleeliks võib tuua Hiina libarebased, kes on vist eranditult naised). Eesti libahundimüüt pakub erilist huvi ka seepärast, et siin ei ole selge, mil määral on see n-ö rahvalooming ja mil määral folkloristika ja ilukirjanduse mõju (August Kitzberg osales Jakob Hurda rahvaloomingu kogumise projektis ja on teada, et just sealt saigi ta inspiratsiooni oma „Libahundi“ loomiseks). Võimalik, et folkloristide tegevus andis rahvaloomingule lisaimpulsi.

Raamatus käsitlesime mitmeid võltsinguid ja nendega seotud vandenõusid. Nende sekka kuulub näiteks Secreta Monita – võltsing, mida omistati jesuiitide ordu kindralile ja mida 17.-18. sajandil paljud pidasid autentseks ning Venemaal käsitletakse seda vahel siiamaani tõesena. Või siis Siioni Tarkade protokollid või nn Dullesi plaan. Siinkohal tahan aga lühidalt peatuda võltsingul, mida ei ole ehk küll viimasel ajal eriti palju tsiteeritud, kuid millest eriti üks nii mõnigi kord figureerib tõe pähe.

Jutt on „Peeter Suure testamendist“. Raamatus peatusin sellele vaid möödaminnes (lk 511). „Testamendis“ kirjeldatakse põhjalikult, millised on Venemaa välispoliitilised eesmärgid ja plaanid: Peeter näeb Venemaal vajadust pidevaks valmisolekuks suureks sõjaks ja kõikide naabermaade vallutamiseks, seda nii Euroopas kui Vahemerel. Venemaa peab ohustama Türgit, eesmärgiga läheneda võimalikult palju Konstantinoopolile, aga ka Pärsiat, kuhu tuleb sisse tungida ja sealtkaudu ohustada juba Indiat. Venemaa peab saama täieliku kontrolli Balti mere üle läänes ja Musta mere üle lõunas. Testamendis on mõned lausa prohvetlikud seigad, nagu Poola alistamine ja selle tükeldamine ning sõjad Balkanis. Samas on ette nähtud ka pisiasjad, näiteks selline detail, et kõik Vene printsid peavad abielluma Saksa printsessidega. Ja tõepoolest, alates Peeter III on kõik Venemaa keisri pojad abiellunud Saksa printsessidega. Ning selliseid prohvetlikke detaile on veelgi.

Mida saab kõige selle kohta arvata? Suur osa konspirolooge ütleks selle peale, et aga on ju nii: plaan töötas ja töötab siiamaani. Venemaa on agressiivne riik, mis ohustab kõiki oma naabreid. Nagu on kombeks öelda teistegi võltsingute kinnituseks: „see ju toimib“ ja „läkski ju täpselt plaanipäraselt“. Võib-olla lähtus sellisest loogikast ka eesti Vikipeedia autor, kes küll toob välja, et „Peeter I testamenti on peetud ka võltsinguks, mis teostati 19. sajandi alguse Prantsusmaa diplomaatide poolt“, kuid artikli valdav osa lähtub presumptsioonist, et see dokument on siiski autentne. Üldse sain selle raamatu kirjutamise ajal nördimusega teada, et eesti Vikipeedias on muidki konspiroloogilistest ja muudest kahtlastest allikatest pärinevaid teadmisi. Vikipeedia toob ära peaaegu terve dokumendi, kõik selle 14. paragrahvi, kuid jätab targu välja selle alguse.

Mis siis tekitab väidetavas testamendis kahtlust? Väga palju. Kui ilmnevad sensatsioonilise sisuga dokumendid, tuleb kõigepealt esitada küsimus selle päritolu kohta. Seejärel tulevad tekstikriitilised küsimused keele, stiili ja sisu kohta.

Väidetav testament (Le Testament de Pierre le Grand) avaldati Prantsusmaal ja prantsuse keeles. Esimesed katkendid sellest – veel ilma pealkirjata – avaldati 1812. aastal selge eesmärgiga õigustada Napoleoni kampaaniat Venemaal. Täistekst avaldati alles 1836. aastal ja kohe tekkisid küsimused nii autorsuse osas kui ka selles osas, kuidas see dokument Prantsusmaale jõudis.

Raamatus osutasin asjaolule, et esmapilgul täiesti erinevad vandenõuteooriad on üles ehitatud sarnasel põhimõttel, ja seda nii nende üldises struktuuris kui ka detailides (lk 563-564). Peeter Suure testamendi puhul võib täheldada märkimisväärseid paralleele Siioni tarkade protokollidega, õigemini nende tekstide autorsuse ja saamisloo osas. Nagu teada, kujutavad Siioni tarkade protokollid endast kompilatsiooni mitmest tekstist, neist osa on antisemiitlikud, suuremad fragmendid pärinevad aga teosest, mis pole üldse juutidega seotud. Sarnase lapikteki moodustab Kanada ajaloolase Orest Subtelny meelest Peeter Suure testament. Selle varasemad kihid pärinevad 1706. aastast Transilvaania vürsti Ferenc Rákóczi diplomaatidelt; sealt jõudis see prototekst diplomaatiliste kanalite kaudu Ukraina hetmani Põlõp Orlõki õukonda, kus seda lihvis tema poeg, diplomaat ja Prantsusmaa kindral Hrõgõr Orlik. Edasi migreerus süžee Poola ja Prantsuse poliitiliste ringkondadesse. Kindral Michał Sokolnicki, kes osales nii Poola ülestõusus kui Napoleoni sõdades, esitas Prantsuse valitsusele memorandumi, mis loob eelnevatest variantidest lähtudes sidusa teksti. Kas ta vormistas selle ise hiljem võltstestamendiks või tegi seda keegi teine Napoleoni lähikonnast, pole täpselt teada. Autoriks on pakutud mh Napoleoni ennast (Orest Subtelny. «Peter I’s Testament»: A Reassessment. Slavic Review. Vol. 33, No. 4 [December 1974], lk 663—678).

Palju põnevam, aga samas ka täiesti fantastiline lugu on Testamendi vargus Vene tsaaride salajasest arhiivist. Selle olla sooritanud Prantsuse diplomaat chevalier d'Eon. Teise versiooni kohaselt oli hoopis tema see, kes teksti fabritseeris. Siit leiame jällegi paralleeli Siioni tarkade protokollide väidetava saamislooga: need olla varastanud üks daam juutide salajasest arhiivist.

Chevalier d'Eon (Charles de Beaumont) vääriks eraldi postitust, siinkohal mainin vaid, et ta tegi märkimisväärset karjääri nii mehe kui naisena. Aga ühe kontrollimata versiooni kohaselt esines ta Peterburi saatkonnas kordamööda nii markii de Beaumont’ina kui ka tema õe markiis de Beaumont’ina. Oma elu viimased aastakümned elas ta naisena. Arvatakse, et ta oli androgüün, kuid arst, kes uuris tema surnukeha, kinnitas, et „uurides ja lahates Chevalier d'Eoni surnukeha leidsin tema kehalt igati väljaarenenud meessuguelundid“.

„Testament“ algab sõnadega: „Au nom de la très sainte et indivisible Trinité, nous, Pierre, empereur et autocrateur de toutes les Russies, etc, à tous nos descendants et successeurs au trône et gouvernement de la nation russienne“ (Püha ja jagamatu Kolmainsuse nimel meie, Pierre, kogu Venemaa keiser ja autokraat, jne, kõigile meie järglastele ja järeltulijatele vene rahvuse troonil ja valitsuses). Juba see lause on täiesti võimatu ja paljastab võltsingu mitmekordselt. „Püha ja jagamatu kolmainsuse nimel“ – ilmselt peaks see imiteerima veidraid õigeusuvormeleid, tegelikult aga sellist vormelit pole olnud ja mitte ükski vene keiser pole seda kasutanud (õige oleks: „Isa ja poja ja püha vaimu nimel“, aga ka sellist vormelit pole ükski keiser oma läkituse algul kasutanud).

Teiseks, isegi kui arvata, et Peeter ei olnud õigeusus eriti tugev, teadis ta ometi omaenda tiitlit, mis oli mitu korda läbi arutatud ja pidulikult kinnitatud. Tema tiitel oli: Isamaa Isa, Kogu Venemaa Keiser, Peeter Suur, aga mitte mingisugune „meie, Pierre või Pjotr“. Ning kolmandaks see, mis on ehk ajaloolisest seisukohast kõige tähtsam: Peeter Esimesel polnud pärijaid. Oma poja laskis ta tappa, lootes, et Katariina sünnitab talle uued pojad, aga kõik Katariina ja Peetri pojad surid varakult. 1722. aastal avaldas Peeter seaduse, mille kohaselt erinevalt varematest kommetest on keisril õigus ise määrata enda troonipärija, kuid see võimalus jäi tal kasutamata.

Legendi järgi olid Peetri viimased sõnad: „Jätke kõik…“, misjärel ta heitis hinge. See, et Peetril polnud testamenti ega määratud troonipärijat, tekitas pikaajalise segaduse ja järgmised keisrinnad – Katariina I, Anna Ioanovna ja isegi Jelizaveta Petrovna tundsid suurema huvi pidutsemiste kui Vene impeeriumi laiendamise vastu. Kuid Testamendi esimesed üksteist punkti kirjeldavad üsna täpselt Katariina II välispoliitikat, mis on järjekordne kaudne tõend, et dokumendi põhiväited on formuleeritud 18. sajandi teisel poolel.

„Testamendis“ on veel mitu „suitsevat relva“, mis paljastavad võltsingu, nagu näiteks see, et Balti merd on nimetatud mitte Lääne-, vaid Põhjamereks.

Mihhail Lotman