Alar Laats: Märkmeid reisilt Peipsiveere vanausuliste juurde

1652. aastal sai Moskva patriarhiks munk Nikon. Üsna varsti alustas ta jumalateenistuse reformidega. Esialgu viidi sisse paar muudatust – maani kummarduste arvu vähendati ning ristimärki tuli teha edaspidi kolme sõrmega. Varasema praktika kohaselt tehti ristimärki kahe näpuga. Hiljem viis Nikon sisse veel teisigi kirikuelu puudutavaid muudatusi.

Miks tahtis patriarh jumalateenistuse korda muuta? Pikka aega oli kirikutes teenistusi peetud kas käsikirjade abil või tehti seda peast, mälu järgi. Aja jooksul tekkis aga käsikirjadesse erinevusi. Ning ega vaimulike mälugi absoluutne polnud. Seetõttu ei saa rääkida jumalateenistuse korra ühtsusest. Tänu trükikunstile oli nüüd aga võimalik liturgiat terves kirikus ühtsustada. Ühtse korra aluseks võttis Nikon Bütsantsi kreekakeelse liturgia, mis nii mõneski asjas erines Venemaal kasutatust.

Miks Bütsantsi? Venemaa oli alati Bütsantsi imetlenud ja püüdnud teda jäljendada. Kui 1453. aastal langes Konstantinoopol Osmanite kätte ja Bütsants lakkas eksisteerimast, hakati Venemaal uskuma, et nüüd on Moskva maailma keskpunkt, uus, kolmas Rooma.[1] Moskva patriarh lootis saada kõigi ida-ortodokssete kristlaste usuliseks juhiks ja kehtestas liturgia à la Byzance. Selles toetas teda ka Moskva tsaar, kes lootis enda valitsuse alla ühendada kõik ortodokssed kristlased eesotsas kreeklastega.

Märkimisväärne osa venelasi oli aga uuenduste vastu. Asi ei olnud mitte selles, et vana jumalateenistuse kord oleks harjumuspärane ja armas olnud. Pigem oli probleem selles, et vana liturgiat olid kasutanud nii pühakud kui üldse kõik esivanemad ning tollase arusaama kohaselt selle kaudu õndsaks saanud. Üldse oli jumalateenistuse kord, kõik selle detailidki tollaste inimeste meelest ristiusu määravaks osaks. Uus liturgia oli aga paljudele juba uus usk. Oli kahtlane, kas too uus usk suudab lunastust tuua. See tähendab, liturgiliste reformide vastu astuti argumentidega, mida tuleks otseselt pidada religioosseteks[2] või mida tänapäevasemalt võiksime nimetada eksistentsiaalseteks. Uus liturgia teeb õndsuse saavutamise kahtlaseks või lausa võimatuks.

See arusaam võib tunduda tänapäeval veider. Aga ega kaasajalgi paljude kristlaste seas pole tundmatu kujutlus, et mingite konkreetsete askelduste ja eeskirjade täitmise kaudu saab õndsaks. Ainult et need askeldused ja eeskirjad erinevad pisiasjades vanausuliste omadest. Igal ajastul on oma detailid, mida peetakse elu ja surma küsimuseks.

Bütsantsi liturgia eeskujuks võtmisega oli seotud veel teinegi vanausuliste vastuargument. Konstantinoopol kui teine Rooma oli langenud. Põhjuseks sai olla vaid nende vale usk, vale jumalateenistuse kord. Nüüd aga taheti seda valet usku kehtestada ka Venemaal. Mitte venelased ei pea kreeklastelt õiget liturgiat õppima vaid vastupidi, just kreeklased peaksid venelastelt õppima.

Reformivastane liikumine ei kujunenud ühtseks kogukonnaks. Siin eksisteeris ja eksisteerib tänaseni erineva radikaalsusega rühmitusi. Käremeelsemad pidasid tsaari või patriarhi või mõlemat antikristuseks ning Moskva riigikirikut antikristuse kirikuks. Mõõdukamate meelest oli riigikirik küll katki, aga mingil määral säilitanud oma kiriklikkuse. Neist kujunesid preesterlike vanausuliste kogukonnad (поповцы). Esialgu ei olnud neil oma piiskoppe ning nad pidid rahulduma ühel või teisel põhjusel riigikirikust ületulnud preestritega. Hiljem said nad endale ka piiskopid. Nüüd on Venemaal lausa kaks mõõdukate vanausuliste kirikut oma vaimulike hierarhiatega.

Radikaalsete vanausuliste meelest on Jumala arm Nikoni kirikust lahkunud ning seega pole ka riigikirikus enam tõelisi vaimulikke. Vanausulistelgi pole preestreid enam kusagilt võtta ning tuleb läbi ajada ilma nendeta. Neid vanausulisi nimetataksegi preestrituteks (беспоповцы). See, et enam pole kirikut ning et ka kolmas Rooma, Moskva on õigest usust ära langenud, ei tähenda midagi muud, kui et eskatoloogiline aeg on saabunud, maailma lõpp on lähedal ning kohe algab Jumala kohus.^[3] Nii arvasid ja arvavad siiani käremeelsemad vanausulised. Kogu maailmas, vähemalt Vene riigis valitseb antikristus. Ainus võimalus oma vana ja õiget usku säilitada on eemalduda sellest Jumala-vaenulikust maailmast. Mindi ära mitmel moel. Mõned läksid sisepagulusesse – lihtsalt ignoreerisid igal võimalikul moel nii riiki kui ka sellega seotud kirikut. Teised põgenesid võimukeskustest kaugele, riigi äärealadele. Mindi nii kaugele kui võimalik. Mõned jõudsid ka välismaale.

Kõige radikaalsemad olid siit maailmast lahkujad – enesepõletajad. Mõnikord on arvatud, et tegemist oli ekstreemse meeleparandusega. See pole õige. Enesepõletamised olid vastuseks riigi- ja kirikupoolsetele tagakiusamistele. Riik ja riigikirik püüdsid maksku mis maksab vanausulised riigikirikusse tuua. Radikaalsete vanausuliste jaoks tähendas see aga antikristuse kirikusse minekut ja seega ka lunastusest ilmajäämist. Hingeõndsuse saavutamiseks eelistati tulesurma. Tavaliselt toimusid rühmaviisilised enesepõletamised just siis, kui sõduritest karistussalk lähenes vanausuliste kogukonnale.

Eestisse jõudsid pagulastena just preestritud vanausulised. Enamus meie vanausulistest kuulub pomooride hulka. Peipsimaal on siiski ka kaks fedossejevlaste kogudust – Raja ja Väike-Kolkja kogudused. Fedossejevlased on mõnevõrra radikaalsemad kui pomoorid.

[1] Vana kujutluse kohaselt ristiusu keskpunkt oli kunagi liikunud esmasest Roomast Konstantinoopolisse, Uude Roomasse. Nüüd oli too uus, teine Rooma langenud moslemite kätte. Ortodoksse kristluse keskmeks sai Moskva. Kolmanda Rooma kohta vt Laats, Alar. The Concept of the Third Rome and its Political Implications. - Religion and Politics in Multicultural Europe: Perspectives and Challenges. Kilp, Alar; Saumets, Andres (eds). Tartu: Tartu University Press, 2009, lk. 98-113. Internetis: https://www.ksk.edu.ee/en/wp-content/uploads/2011/03/KVUOA_Toimetised_12-Laats.pdf

[2] Religiooni peamiseks ülesandeks ei ole mitte olemasolevaid kombeid ja korda säilitada, mitte ka maailma seletada. Peaülesandeks on aidata inimestel õndsaks saada, mida iganes õndsuse all ka mõeldakse.

[3] Tollase usu kohaselt Moskva on kolmas Rooma ja neljandat enam ei tule. See tähendab, et pärast kolmandat Roomat tuleb maailma lõpp. Vanausuliste jaoks Nikoni reformidega oli Moskva ortodokssest usust taganenud. Kolmas Rooma oligi langenud.