Alar Laats: Reisimärkmeid mazdaistide ja šiiitide maalt Iraanist

Hiljuti tegin reisi Iraani, mis järgis klassikalist marsruuti – alustasime Teheranis ning liikusime lõunasse. Reisi peatähelepanu oli pööratud nn kuldsele kolmnurgale, mille tippudeks on Esfahan, Yazd ja Shiraz. Reis õnnestus suurepäraselt – suuresti tänu Germalo giidile Triinule ja Iraani giidile sajjid Mohammadile.

Maagide lugu pole piiblis ainus märk Pärsia tsivilisatsioonist. Siin on neid mitmeid. Üks tähelepanuväärseid, kuid tihti kahe silma vahele jäänud viiteid on Pärsia Ahhemeniidide šahhi nimetamine messiaks. Jah, just messiaks.[1] Prohvet Jesaja raamatus (45:1) öeldakse selgesõnaliselt, et Kyros on Jumala poolt salvitu, teisisõnu – messias. Ajaloos tuntud Kyros II Suur (umbes 600–530 e.m.a.) oli Ahhemeniidide impeeriumi rajaja ning väidetavalt küüditatud heebrealaste vabastaja Paabeli vangipõlvest. Tollest võimsast šahanšahist, šahhide šahhist on säilinud hauaehitis. Teisisõnu, Iraanis asub messia haud, mida mul õnnestus näha.

Kyrose aegne Iraani usund oli mazdaism, teise nimega zoroastrism. Pole teada, kuidas ja millal ta kujunes. Arvatavasti oli ta mingil moel olemas juba kaua enne Ahhemeniidide dünastiat. Nagu kõik usundid, nii on ka mazdaism ajaloo jooksul teinud läbi mitmeid arenguid ja muutusi. Vaatamata ebasoodsale keskkonnale viimase 14 sajandi jooksul on Iraanis tänaseni elujõuline mazdaistide kogukond.

Kyrose järglaste, hilisemate Ahhemeniidide võimsa impeeriumi ja vaimse maailma jäljeks on Persepolise varemeteväli – kunagise tseremoniaalse pealinna varemed, mitte kaugel Širazist. Siin on mitmete paleede varemeid, sadade sammaste jäänuseid. Siit on leitud üle 30000 kiilkirja teksti. Persepolises on näha ka hulgaliselt religioosseid märke, sümboleid, objekte. Üks tuntumaid on faravahar. See sümbol on tänaseni kasutusel zoroastristide juures. Tänapäeva Iraani mazdaistide tähtsaim keskus on Yazdi linnas. Siinse tuletempli karniisil on seesama sümbol. Ning seal pidevalt põleva tule kohta väidavad mazdaistid, et see on järjepanu põlenud juba vähemalt kaks ja pool tuhat aastat.

Mõnikord on mazdaiste ekslikult nimetatud tulekummardajateks. Tegelikult on nende jaoks kõige keskmeks Jumal Ahura Mazda.[2]  Templis põlev tuli on vaid tema kohaloleku sümboliks. Mazdaiste on peetud ka dualistideks. Näib, et seegi pole päris õige. Ahura Mazda on niivõrd kõrge ja võimas Jumal, et ta mütoloogiline vastane Angra Mainyu või teise nimega Ahriman pole kuidagi temaga võrreldav.[3]

Yazdi lähedal on veel teisedki mazdaistide jaoks olulised rajatised – vaikuse tornid. Mazdaistide meelest saastaks surnu ihu matmise puhul maapinda, põletamise puhul aga tuld, mis on nende jaoks olulisteks pühadeks reaalsusteks. Seetõttu asetatakse vana traditsiooni kohaselt lahkunu keha vaikuse torni, selleks ettenähtud isemoodi pealt avatud ehitisesse, et raipesööjad – raisakotkad, putukad jne – ta ihu hävitaksid. Tõsi, alates 1979. aasta islamirevolutsioonist on selline praktika keelatud.

Iraani islamivabariigi ametlikuks usundiks on šiiitlus ja enamik iraanlasi ongi šiiidid. Täpsemalt öeldes kuuluvad nad kaheteistkümnenda imaami šiiitluse ehk imamiitluse harusse. Seda kogesime muidugi terve reisi vältel, külastades mitmeid mošeesid ja medreseid. Erilise külastamisväärsusena tahan siin nimetada Islami kunsti muuseumi Teheranis, mida soovitan kõigile sealkandis reisijatele. Muuseum annab tervikpildi islami, eriti Iraani variandi kunstist läbi ajaloo. Samamoodi soovitan kindlasti külastada teistegi islamimaade sellelaadilisi muuseume, näiteks Istanbulis ja Kairos.

Vaatamisväärsuseks oli muidugi mošeede kompleks šiiitide pühas linnas Qomis. Kuigi Qomi peetakse šiiitliku fundamentalismi taimelavaks, siis mina ei kogenud siin mingit vaenulikkust, pigem vastupidi. Siin kohatud konservatiivid paistsid silma just oma tolerantsusega.

Šiiitlus, nii nagu teisedki islami harud on mitmekihiline ja komplitseeritud usund, mida ei saa lühidalt defineerida. Kui keegi püüab paari sõnaga öelda, et šiiitlus või üldse islam on niisugune või naasugune, siis ei maksa sellist juttu kuulata.

Püüan siin tähelepanu juhtida kahele šiiitluse aspektile, millega šiiitlus muidugi ei ammendu.

Šiiitide jaoks on olulised imaamid, kes õpetajate ja pühakirja autentsete seletajatena on vahendajad inimese ja Jumala vahel. Imamiitide jaoks on olnud kaksteist imaami, kellest esimene oli prohvet Muhammedi väimees Ali ja järgmised imaamid olid tema järeltulijad. Neile kõigile sai osaks tagakius, mille apogeeks oli prohveti tütrepoja ja kolmanda imaami Husseini tapmine Kerbela lähedal lahingus 680. aastal. Imaami ja ta kaaslaste vastasteks olid siin teised moslemid. Kerbela lahing sümboliseerib šiiitidele hea ja kurja vahelist võitlust. Teiselt poolt oli ja on imaam Husseini mõrvamine šiiitidele šokk. See traagiline sündmus, selle meenutamine ja lein on kesksel kohal šiiitide maailmas. Kerbela tapatalgu leinamine on seotud enesesüüdistamiste ja patukahetsusega, mis oma äärmuslikul kujul on jõudnud üsna veriste enesevigastusteni. Traagiline joon läbib kogu imamiitlust ning on seotud igatsusega õigluse järele.

Šiiitluses on aga ka heledamaid, lausa särvaid aspekte. Ühe suursuguse ja kauni mošee põrandavaibal istudes ja maailma asju arutades juhtis mu šiiidist sõber tähelepanu sellele, et šiiitide mošeed, eriti kui neis asub mõne pühaku haud, on mõeldud pühaku elukohana, paleena. Pühakuid on šiiitidel palju, nende hulka kuuluvad praktiliselt kõik sajjidid, Ali ja Muhammadi tütre Fatima järeltulijad. Ja nagu šahhi paleed olid kaunistatud, nii kaunistakse ka pühakute paleed – mošeed. Ja tõepoolest, šiiidid on palju vaeva näinud ja ressursse kasutanud mošeede kaunistamiseks. Ega sunnidelegi mošeede kaunistamine päris võõras ole, aga ikkagi on siin šiiitide ja sunnide vahel märgatav põhimõtteline erinevus. Pea kõik nähtud pühakojad olid hiilgavad kunstiteosed. Tasub minna ja ise vaadata.

Iraanis on näha palju. Aga kõige imetlusväärsemad on seal ikkagi inimesed. Toon siin vaid ühe näite, mis minu hinnangul viitab sellele.

Eestis tänaval või mujal liikudes tekib juhuslike möödujatega harva silmakontakt, Iraanis tihti. Vastutulija ei jää märkamata. Ka rahvamassi sees pannakse sind tähele. Veelgi enam. Tihti see kontakt ei jää neutraalseks. See juhuslik pilguheit toob kaasa naeratuse. See ei ole nii, et üks naeratab, ja siis teine naeratab vastu. Naeratused sünnivad üheaegselt. Eestis sellist olukorda ei näe just tihti, küll aga Iraanis. Selline oli vähemalt minu kogemus naeratustemaal Iraanis.

[1] Kristlaste piiblis on mitmeid messiaid, salvituid. Kõige tuntum neist on muidugi Naatsareti Jeesus.
[2] Ahura Mazda tähendab tõlkes Tarkuse Isand.
[3] Kui mazdaismi ikkagi dualistlikuks pidada, siis tuleks ka kõik suured abrahamlikud usundid dualismi hulka panna.