Elo-Mall Toomet: Kevade tulek ja jumalate kannatused - mõtteid Eleusise müsteeriumitest

Kui küsida, mida arvasid vanad kreeklased surmajärgsusest, tuleb ilmselt paljudele kõige elavamalt meelde Homerose eepostes visandatud pilt allilmast ehk Hadesest kui hallist ja trööstitust paigast, kus lahkunud küll varjutaoliste kujudena eksisteerivad, kuid kõnelda ja mäletada saavad vaid ohvriverest värskelt toidetuna. Homerose Hades ei ole piinarikas põrgu, aga see on ilma igasuguse lootuse ja rõõmuta paik. Nii ütleb lahkunud kangelane Achilleus kuulsates Odüsseia ridades, et oleks pigem maa peal kõige viletsama mehe ori, kui Hadeses vägev valitseja.[1] See mõjuv kirjanduslik nägemus ei ole aga sugugi ainus arusaam inimese surmajärgsest saatusest Kreeka kultuuris. Kui liikuda kirjandusest religioossete rituaalidega seotud konteksti, muutub pilt mõnevõrra lootusrikkamaks. Seda eriti nn müsteeriumikultuste kaudu, mille juurde kuulus salajane, sügavam osa ning millesse kuulumine, erinevalt enamikest Kreeka kultustest, eeldas inimese vabatahtlikku liitumist ja sissepühitsetud saamist. Neid kultusi ongi sageli peetud justkui alternatiiviks või täienduseks, mingis mõttes isegi vastandiks nö  riiklikule religioonile. Hilisemate, Rooma keisririigi ajal populaarsust kogunud ning idapoolsetelt maadelt inspiratsiooni saanud kultuste puhul on sellises vastanduses ilmselt omajagu tõtt, arhailisesse aega tagasi ulatuvate ning väga paiksete Kreeka müsteeriumite näol tundub aga olevat tegu mitte süsteemist väljaspool asuvate eranditega, vaid legitiimse osaga linnriikide religioonist. Kindlasti olid Eleusises pühitsetud müsteeriumid Ateena kultusliku kalendri oluline osa ja võib arvata, et kohalikes kalendrites mängisid sama väärikat rolli erinevad väiksemad müsteeriumid. Rooma-aegne rännumees Pausanias nimetab oma reisikirjas sedalaadi kultusi igas Kreeka piirkonnas ning nende tihe seos konkreetsete maastike ja varajase piirkondliku mütoloogiaga annab alust pidada müsteeriume küllalt pika traditsiooniga nähtusteks. Mis tegi eriliseks just Eleusise oli selle nö rahvusvaheline positsioon, tähtsus kogu Kreeka maailmas ning hiljem ka laiemalt Rooma impeeriumi aladel. Juba 5. sajandist eKr on teada, et umbes kuu enne Eleusise müsteeriumite algust kuulutati Kreeka linnriikides välja rahu, mis kestis meie kalendri järgi varasest septembrist hilise oktoobrini ning pidi kindlustama selle, et kõik soovijad jõuaksid turvaliselt müsteeriumitest osa võtma ning hiljem tagasi koju.[2] Eleusis oli aga Kreeka maailmas keskse tähtsuse ja tähendusega ka antiikaja lõpuperioodil. Kui keiser Valentinianus andis 364. aastal eKr välja öiseid rituaale keelustava edikti, selgitas Kreeka prokonsul Praetextatus talle, miks ei tohiks seda keeldu rakendada Eleusise müsteeriumite peal: kreeklaste jaoks ei oleks elu elatav, kui nad ei saaks enam läbi viia neid pühasid müsteeriume, mis hoiavad koos kogu inimsugu.[3] Nii kirjutab Kreeka ajaloolane Zosimos (5–6 saj. pKr) oma teoses Uus Ajalugu (Ἱστορία Νέα) Kreeka prokonsuli Praetextatuse selgitusest keiser Valentinianusele selle kohta, miks tolle 364. aastal välja antud öiseid rituaale keelustavat edikti Eleusise müsteeriumite puhul rakendada ei tohiks. Nimelt ei oleks Praetextatuse järgi elu kreeklaste jaoks enam elatav, kui nad ei saaks pühitseda neid pühasid müsteeriume, mis hoiavad koos kogu inimsugu. Selgitus oli keisri jaoks veenev ja mõnda aega saigi Eleusise kultus veel püsida. Tegu oli seega Kreeka religioonile ja ühiskonnale eksistentsiaalselt olulise fenomeniga. Kuid mis Eleusises siis toimus, mida tuli pühitseda ja alal hoida?

Et mõista Eleusise müsteeriume, tuleb esmalt mõista nende alusmüüti, lugu jumalanna Demeterist ja tema tütrest Korestvõi Persephonest nagu teda allilma valitsejannana laiemalt tuntakse. See lugu on teada juba varasest arhailisest perioodist, umbes 7. sajandist eKr, mil pandi kirja nn Homerose Hümn Demeterile, tekst, mis seob müüdi otseselt Eleusisega ning müsteeriumite rajamisega. Demeteri ja Kore lugu on sageli peetud üheks kõige liigutavamaks antiikmütoloogias ning kuigi see on ilmselt paljudele tuttav, visandan ta siin siiski põgusalt.

Demeteri noor tütar Kore tantsib ja laulab koos Okeanose tütarde ja teiste noorte jumalannadega paradiislikul välul, õitsvate lillede keskel – stseen, mis Kreeka müütides pea alati eelneb pruudiröövile. Nii ka siin. Kore kummardub eriti kaunist nartsissi noppima, maapind avaneb ja allilma jumal Hades tuiskab välja, mustad hobused kaariku ette rakendatud, ja haarab tüdruku kaasa. Demeter kuuleb tütre meeleheitlikke karjeid, jätab kõik muu ja asub teda otsima. Kui jumalanna lõpuks oma tütre saatusest kuuleb – Kore on mõrsjana allilma viidud oma isa Zeusi loal – langeb ta sügavasse leina- ja raevuseisundisse. Ta võtab vana inimnaise kuju ja rändab ringi, jõudes lõpuks Eleusisesse, kus temast saab kohaliku valitseja Keleose ja tolle naise Metaneira lapsehoidja. Oma jumalikku olemust varjava Demeteri ülesanne on hoolitseda väikese poisi, Demophoni, eest ning hilisemate müsteeriumikultuste valgel ehk olulise faktina otsustab ta poisi surematuks muuta. Sel eesmärgil võiab jumalanna väikest Demophoni jumalate toidu ambroosiaga ning hoiab teda öösiti tules. Poisi ema Metaneira aga ehmub ja karjatab oma poega leekidesse asetatuna nähes, nurjates nii Demeteri plaanid. Kuna last on aga, olgugi et lühikest aega, hoidnud jumalanna, peab talle siiski osaks saama õnnelik ja külluslik elu. 

Demeter aga vihastab inimeste mõistmatuse peale, kes oma vaimupimeduses iialgi aru ei saa, mis neile hea on. Ta ilmutab end oma täies jumalikus hiilguses ja käsib endale Eleusisesse pühamu rajada, mida aukartusega täidetud eleusislased ka te. Nüüd tõmbub jumalanna pühamusse, leinab kadunud tütart ja ei lase oma leinas ka maal vilja kanda. Inimesed künnavad ja külvavad asjata, jumalad ootavad asjata ohvriandide magusat suitsu ja maad ähvardab tühjaksjäämine. Kui Demeter Zeusi palvetele ei vasta ja keeldub Olümposele tagasi tulemast ning maad jälle viljakandvaks muutmast, saadab Zeus lõpuks käskjalad allilma, Koret tagasi tooma. Hades on küll nõus pruudist loobuma, kuid annab talle salaja süüa granaatõunaseemne, mis tähendab, et Kore peab edaspidi alati tagasi tulema ja kolmandiku igast aastast Hadese vallas veetma. Igal kevadel saab ta aga koos tärkavate lilledega maa peale tõusta ja oma emaga jälle kohtuda. Nende esimene taaskohtumine on ülevoolavalt õnnelik sündmus ja seda õnne jagab Demeter ka inimestega, kelle läheduses oli oma leinaaja veetnud. Vili kasvab jälle, uhkemalt kui enne ja Demeter õpetab Eleusise ülikutele salajased müsteeriumid, millesse pühitsetuid ootab edaspidi nii maapealne küllus, kui parem saatus pärast surma. 

Need müsteeriumid on aga liiga pühad, et neist avalikult rääkida tohiks ja – kui liikuda müüdist taas ajaloolisesse aega – see vaikimise nõue püsis üllatavalt hästi. Klassikalises Ateenas oli müsteeriumite salajase sisu avaldamise eest karistuseks surmanuhtlus ja kuigi arvestatav osa Atika elanikest oli neisse pühitsetud, püsib saladus siiamaani. Teame, et Eleusises said end initsieerida nii mehed kui naised ja nii vabad kui orjad. Oli vaid kaks peamist tingimust – kreeka keele oskus ja veresüü puudumine. Osalemisega olid küll seotud ka kulutused, mis tõenäoliselt vaesemate inimeste võimalusi mingil määral piirasid. Enne paastunud ning rituaalselt puhastunud initsieeritavad liikusid protsessioonis Ateenast Eleusisesse ning liikusid seal ettenähtud ajal Telesterioni, pühamusse, kuhu sissepühitsemata inimesed siseneda ei tohtinud. Telesterionis peitus omakorda Anaktoron, selle tähenduslikuks keskmeks olev hoone, millesse sisenes vaid hierofant, üks Eleusisega seotud ning kindlast aristokraatlikust suguvõsast pärinevatest preestritest. Ilmselt olid müsteeriumitesse pühitsetavad vähemalt osa ajast kaetud silmadega ning neid juhatasid varem initsieeritutest juhid, müstagoogid. Suur osa oli tseremoonia käigus meeltega tajutavatel aistingutel, mida nägemise ajutine puudumine kindlasti võimendas – hääled, tajutav lähenev ja kaugenev tõrvikusoojus, kultuses sümboolse tähendusega viljatuulutussõela liigutamine...müsteeriumite tuumast või haripunktist rääkides aga rõhutavad antiikautorid just nägemise tähtsust, nii et võib arvata, et mingil hetkel eemaldati pühitsetavate silmadel katted. Küllap olid siin kaasatud kõik Kreeka rituaali komponendid – dromena ehk see, mida tehakse, legomena ehk see, mida öeldakse, ja deiknumena ehk see, mida näidatakse. Viiteid on ka mingile etendatud või läbimängitud religioossele draamale, mis võis olla seotud Kore otsimise ja leidmisega. Teame, et müsteeriumite haripunktis süüdati Anaktoroni juures suur tuli ning kõlas gong, mille saatel andis hierofant teada mingi rõõmusõnumi ja näitas midagi eriliselt tähenduslikku. Mis oli öeldud ja mis näidatud, me ei tea. Kindel on müsteeriumite saladuse seos kirjeldatud alusmüüdiga ning mõned vihjed rituaali kohta on andnud hilised kristlikud autorid, kelle kirjatööde paganlusega polemiseeriv hoiak aga muudab nende jagatud infokillud vaid ettevaatlikult kasutatavaks. Näiteks väidab Tertullianus, et rituaali kulminatsioonihetkel näidati initsieeritavatele fallose kujutist.[4] Ilmselt tõenäolisem on Hippolytose versioon, mille järgi oli müsteeriumite saladuseks vaikuses lõigatud viljapea, kujund, mis sobiks illustreerima nii jumalannade paari seoseid teraviljaga kui ka surma ning allilma temaatikat.[5] Mõnes mõttes aga ei olnudki see, mida näidati kõige olulisem. Nagu on rõhutanud juba Aristoteles, oli müsteeriumite juures peamine pathein, millegi läbielamine, mitte mathein, teadasaamine.[6] See läbielamine oli ilmselt raske ja hirmutav, initsieeritud olid paastunud ja läbinud pika tee, millele rituaali käigus järgnes pimeduses ekslemine ja tundmatud objektid, hääled, teadmatus eesootavast. Rituaali kulminatsiooni on aga kirjeldatud kui ekstaatilist rõõmuelamust. Rooma-aegne Kreeka kirjamees Plutarchos on müsteeriumite käiku kasutanud võrdlusalusena sellele, mis juhtub inimesega suremise hetkel – kannatustele ja segadusele järgneb rõõm ja avanevad kaunid maastikud.[7]

Võrdlus müsteeriumite ja suremise vahel on levinud ka laiemalt ning on ilmselt tähenduslik sügavamalt kui vaid võrdpildi või paralleelina. Kannatuste läbielamise ja sümboolse surma elemendi võib leida erinevate traditsioonide initsiatsiooniriitustest, müsteeriumite puhul on see sümboolne surm aga seotud tõelise surma ületamise või sellega julgemalt silmitsi seismisega. Näitekirjanik Sophokles ütleb (5. sajandil eKr) et kolm korda on õnnistatud need, kes lähevad Hadese valda Eleusise riitusi näinud olles - ainult neile antakse seal elu, teiste osaks saab kõik halb.[8] Halva all tuleks siin ilmselt mõista mitte põrgukatlaid ja igavest piina, vaid eespool kirjeldatud halli eksistentsi homeroslikus allilmas. Eleusise müsteeriumitesse pühitsetute erilist surmajärgset saatust kinnitab ka (samuti 5. sajandil tegutsenud) koorilüürik Pindaros.[9]

Jääb veel küsida miks olid just Demeter ja Kore need, kes andsid inimestele lootust eluks pärast surma. Arvan, et selle seose võti peitub müsteeriumite alusmüüdis endas. Kore ja Demeter ei eksisteeri enamiku hümni vältel mitte jumalikus õndsuses ja kõrge Olümpose uhkes distantsis, vaid langevad tasandile, mis reeglina on inimeste osaks. Neile mõlemale saavad erineval moel osaks hirm, kaotusvalu, lein, viha ja lootusetus. Lisaks viivad Demeteri inimkujul ette võetud eksirännakud ta otseselt inimlikku sfääri ja seovad ta kannatused surelike saatustega. Olles oma surematu tütre surmavalda kaotanud, püüab jumalanna anda igavese elu kingitust surelikule lapsele, pöörata nii mingis mõttes tagurpidi omaenda olukorra: temalt rööviti kõige väärtuslikum, ta ise püüab aga anda Keleosele ja Metaneirale kõige väärtuslikuma, mis inimesele saab kinkida. See plaan läheb luhta inimeste endi mõistmatuse tõttu – nad näevad vaid näivat ja ajutist valu ja ei suuda hoomata tegelikku kestvat rõõmu. Demeteri kannatused püsivad, ja haaravad kaasa kogu inimkonna, kui jumalannade lugu aga õnneliku, kuigi igavest uuendamist vajava lahenduse saab, laieneb ka tema õnn inimesteni. Nii kingib ta neile uuesti võimaluse surelikkuse ületamiseks, seekord läbi müsteeriumitesse pühendumise, mis aitab surelikel üle saada oma vaimupimedusest ja näha seda, mis neid aitab ja päästab. Ja olgu ajalooliste müsteeriumite tuumas peitunud saladus siis väljendatud küpse viljapea või millegi sootuks muu kaudu, küllap peegeldub midagi saladuse nägijatele osaks saanud rõõmust ka selles, mis puudutab meid esimesi kevadisi lilli nähes. Puudutab isegi neid, kes juba poolteist tuhat aastat tagasi lõpu leidnud müsteeriumitest kunagi osa pole saanud. Lumikellukesed ja krookused tärkavad taas, Persephone tuleb taas. Ja kui tuleb meie kord Hadese valda laskuda, on seal ees keegi, kes meid tunneb, kes teab, mis on inimlik kannatus ja saab ehk meile omakorda näidata, mis on kestev rõõm, mis on see, mille peegeldust näeme ikka ja uuesti puhkevates pungades ja õites.


Elo-Mall Toomet

---

[1] Odüsseia 11.488–491

[2]  Inscriptiones Graecae I³ 6.

[3]  Zosimos, Historia Nova 4.3.3.

[4] Tertulianus, Adversus Valentinianos 1.

[5] Hippolytos, Refutatio Omnium Haeresium 5.8.39.

[6] Aristoteles, fr. 15.

[7] Plutarchos, fr. 168.

[8] Tragicorum Graecorum fragmenta, fr. 753.

[9] Pindaros fr. 137a.