Alar Laats: reisimärkmeid Terra Sanctalt

Umbes poole Pühal Maal veedetud ajast olime Jeruusalemmas. Muidugi jõudsime läbi käia vaid väikese osa sealsest vanalinnast. Olen seal varemgi olnud, aga suurem osa linna jääb ikka nägemata.  Sealne vanalinn on väliselt umbes Tallinna vanalinna suurune, seesmiselt aga määratult suurem. Võibolla lausa lõpmatu. Ja kes suudaks lõputut linna lõpliku aja jooksul läbi uurida.

Siinses lühikirjutises tutvustan kahte linna väljaspool Jeruusalemma, mida väisatakse suhteliselt harva, aga mis on väga külastusväärsed.

Reis Hebronisse

Piiblist tuntud Hebroni (heebrea keeles חֶבְרוֹן ning araabia keeles Al Khalil الخليل) linn asub Jordani läänekaldal Juuda mägedes, umbes 30 kilomeetrit Jeruusalemmast lõunas. Seda peetakse üheks maailma vanimaks linnaks, kus on linnarahvas pidevalt kuni tänaseni elanud. Moosese 1. raamatu kohaselt (23:1–20) ostis Abraham siin hauakoopa, kuhu mattis oma abikaasa Sara. Hiljem maeti siia ka Abraham ise, ja siis tema poeg Iisak ning tolle abikaasa Rebekka. Lõpuks maeti siia ka Iisaki poeg Jakob. Seetõttu on see kolme patriarhi haudadega linn püha nii judaistidele kui ka moslemitele. Piibelliku linnana on see ka oluline kristlastele. Hebron kuulub nii judaismi nelja püha linna^[1] kui ka  sunni moslemite nelja püha linna^[2]  hulka.

Tänapäeval on see kolmele abrahamlikule usundile nii oluline linn jaotatud kaheks tsooniks. Suurem osa on Palestiina omavalituse kontrolli all ning seal elab umbes 200 000 araablast. Väiksem tsoon on Iisraeli kontrolli all ning seal elab umbes 700 juuti ja umbes 35 000 araablast.

Hebroni esmaseks vaatamisväärsuseks on muidugi patriarhide hauarajatis. Pärimuse kohaselt on siin maa sees patriarhide hauakoobas, millele on Herodese ajal rajatud suur nelinurkne ehitis. Kristlaste valitsemise ajal oli hoones kirik, moslemite ajal mošee. Nüüd on siin mošee ja sünagoog kõrvuti. Tõsi, nad on kuulikindlate seinte ja akendega teineteisest eraldatud. Juudid ei tohi mošeesse minna ja moslemid ei tohi sünagoogi külastada. Kristlastest turistid võivad mõlemat poolt väisata. Üldse on turistid, eriti kui neil on Euroopa Liidu pass, selles linnas omal moel privilegeeritud seisuses. Meie võime külastada nii palestiinlaste kui ka juutide kontrollitud alasid. Kahe poole suhted olid siin  pehmelt öelda pingelised juba enne 2023. aasta oktoobris alanud sõjategevust. Vastastikune tulevahetus ei olnud tundmatu, kivisõdadest rääkimata. Moslemid kiusasid juute ja juudid mosleme. Turistide vigastamist püüdsid aga mõlemad pooled vältida. Kahe tsooni lahushoidmiseks ja tülide vältimiseks on Iisraeli poolt loodud laiaulatuslik ja kompleksne turvarežiim. Kokkupuutejoone lähedal Iisraeli alal oli pea iga paarikümne meetri tagant relvastatud patrull. Euroopa Liidu passide omanikke ei tülitatud ja üldse näisid sealsed sõdurid olevat sõbralikud, vähemalt meie suhtes.

Kahe kogukonna, tegelikult lausa kahe tsivilisatsiooni eraldusjooned ei ole mitte ainult horisontaalsed, maapinnal jälgitavad. Piirid on ka vertikaalsed. Nimelt on Hebroni kesklinnas kaubandustänavaid, kus alakorruse poed kuuluvad araablastele, majade ülemiste korruste elanikeks on aga juudid. Ülakorruse elanikud ei saa aga nende all olevaid poode külastada, araablased omakorda peavad piirduma vaid tänava tasandiga. Juutide jaoks on rajatud majade vahele erilised liiklemissillad.

UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Hebroni vanalinn on aga tervenisti põnev vaatamisväärsus, olgu siis juutide või araablaste tsoonis. Kui võrrelda sealseid araablasi ja juute, siis esimese asjana torkab silma araablaste suurem sotsiaalne avatus ja suhtlemisvalmidus. Juudid on võõraste suhtes pigem distantseeruvad. Ometi kuulub Iisrael ja selle elanikkond oma tsivilisatsiooni poolest meiega ühte paati – nemad ja meie oleme osa euroopalikust tsivilisatsioonist, araablased on aga enamjaolt üsna erinevad. Tõsi, kohtasime ka väga euroopalikke araablasi, nii moslemeid kui kristlasi.

Hebron on oluline paik ka kristlaste jaoks. On ju vana testament ka kristlaste püha raamat. Sestap on loomulik küsida, kas selles linnas leidub moslemite ja judaistide kõrval kristlasi. Linnas on Vene Ortodokssele Kirikule kuuluv mungaklooster. Kohalike sõnul käivad sealses kirikus suurtel pühadel ka mõned Hebroni kristlased, aga üldiselt jääb mulje, et kõikide sealsete kristlaste üleslugemiseks piisab kahe käe sõrmedest ja mõned sõrmed jäävad ülegi.

Siin oleks sobilik koht Iisraeli ja Palestiina omavalitsuse alade religioonipoliitika võrdluseks. Iisraelis on olukord umbes nagu enamuses Euroopa riikides. Siin kehtib usuvabadus ja erinevad usundid on lubatud. Palestiina omavalitsuse aladel kehtib enam-vähem sama olukord, mis on läbi paljude sajandite iseloomustanud moslemiriike. Märgatav erinevus on moslemite religioonipoliitikas Läänekalda ja Gaza vahel. Viimases on õhkkond sallimatum. Üldiselt valitseb Palestiina omavalitsuse aladel sunni islam ning nn raamatuusundeid, antud juhul eelkõige ristiusku üldjoontes sallitakse. Gazas on kristlaseks olemine eluohtlik olnud siiski juba aastaid. Läänekaldal asuva Nabluse ümbruses on lubatud praktiseerida ka samaarialaste usundit. Mis on aga rangelt keelatud, on islami teised variandid ning islamist välja kasvanud usundid.

Erinevalt Palestiina omavalitsuse aladest tegutsevad Iisraelis nii Ahmadia moslemite kui ka Bahai kogudused. Sufism on üsna levinud Iisraelis, kus seda võib ka õppida vähemalt ühes moslemite kõrgkoolis. Palestiina omavalitsuse aladel, eriti Gazas nähakse sufismis aga ohtlikku hereesiat.

Kui olete oma rännakutel jõudnud Jeruusalemma, siis kuidas reisida edasi Hebronisse? Muidugi võite teha seda omal käel, kasutades ühistransporti või autot rentides. Meie kasutasime ühe kohaliku reisibüroo teenuseid,^[3] mis pakkus välja ühepäevast reisi Hebronisse. See oli nn kahe narratiivi matk (Dual Narrative Tour). Pool reisi oli giidiks Breslovi hassiid,[4] kes tutvustas Hebroni juudi tsooni ja rääkis linna lugu juudi vaatenurgast. Reisi teisel poolel külastasime linna araablaste tsooni ja moslemitest giidid jutustasid linna loo islami vaatenurgast. Reisijuhid ei saanud omavahel ruumiliselt kokku puutuda, nad ei tohtinud minna teineteise tsooni. Küll aga suheldi üsna sõbralikult telefonitsi.

Tsfat

Teiseks kohaks, mida siin põgusalt tutvustan, on judaismi nelja püha linna hulka kuuluv Tsfat (צְפַת,) araabia keeles Safad (صفد.)[5] See on Iisraeli põhjaosas, mägises Galileas asuv umbes 40000 elanikuga linn, mis on eelkõige tuntud kui kabalistika „pealinn.“ Kui 15. sajandi lõpus Pürenee poolsaare kristlikud valitsejad juudid sealt välja ajasid, asusid paljud neist elama Tsfati linna. Nüüd muutus linn õitsvaks tööstus- ja kaubanduskeskuseks. Teiseks tagajärjeks oli õpetlaste, eriti kabalistide kogunemine Tsfati. 16. sajandil tegutses siin terve hulk eriti väljapaistvaid selle ala asjatundjaid. Linnas elasid ja töötasid niisugused suured kabalistid nagu Josef Karo (1488–1575), Moše Cordovero[6] (1522–1570) ja Jitshak Luria (1534–1572). Suurte kabalistidega seotud vanad sünagoogid tegutsevad siin tänaseni. Neile lisaks tasub kindlasti külastada Tsfati vana kalmistut, kuhu on juute maetud tuhandeid aastaid. Siin on suhteliselt kerge leida vanade kabalistide haudu, kuhu tavaliselt on kogunenud hulk austajaid. Vana legend teab rääkida, et siia on maetud ka prohvet Hoosea. Kalmistule jõudes meenus muidugi kohemaid Uku Masingu luuletus „Hooseat otsides.“^[7]

…………………………………………

Kui tuul ei vasta, siis ei saa ma iialgi teada,
kus on täna just Hoosea sõrmeliikmed,
kuhu langevad Komeri[8] puusanukid
liivatuisus või rahes.
Aga nendes ainult kätkeb see saland, mida ilmaaegu igatsen
pääsmise pärast.

……………………………………………

Otsisime meiegi Joosepiga Hoosea ja Komeri hauda, aga ka meile jäi „pääsmiseks“ vajalik „saland“ kättesaamatuks. Teise vana legendi kohaselt asub Hoosea haud hoopis Jordani jõest idapool, tänapäeva Jordaania territooriumil. Ilmselt teadis seda legendi ka Masing, kui ta ütleb, et

……………………………………………

Hoosea Jaboki[9] ääres, Komer Arnoni[10] kaldal
teavad, et kõrvalist kauaks veel pärima jään,

……………………………………………….

Tsfat ei ole külastamisväärne pelgalt vanade asjade ja legendide pärast. Siin asub ka üks ilusamaid Iisraeli kunstnike kvartaleid oma ateljeede, galeriide ja kunstikauplustega.

Kui juba olete Tsfatis, siis tasuks kindlasti külastada ka lähedalolevat Tiberiase linna Geneetsareti järve kaldal, kus enam kui poolteisttuhat aastat tagasi pandi kirja talmudi Palestiina versioon. Ka see on olnud pikemat aega juudi õpetlaste linn.

Lõpetuseks

Ja lõpuks, kui teid huvitavad Püha Maa veinid, siis soovitan uidata Jeruusalemma uue värava kandis. Seal on terve rida kohti, kus saate maitsta nii iisraellaste kui ka araablaste toodetud veine. Mõned neist on ilusate religioossete nimedega, nagu näiteks „Petlemma täht.“

[1] Judaismi neli püha linna on Jeruusalemm, Hebron, Safed ja Tiberias.
[2] Sunni moslemite neli püha linna on Mekka, Medina, Jeruusalemm ja Hebron.
[3] Abraham Tours
[4] Breslovi või Bratslavi hassiidide kohta vt Rabi Nahmani imelised lood / heebrea keelest tõlkinud: Uku Masing, Kalle Kasemaa, Rahel M. Kasemaa. Tallinn: Varrak 2004.
[5] Araabia keelest on tulnud ka inglisekeelne Safed.
[6] Kalle Kasemaa tõlkes on ilmunud tema „Deboora palmipuu“ (LR 2011/3).
[7] Uku Masing, Luule V. Tartu: Ilmamaa 2004, lk. 79j.
[8] Hoosea abikaasa, vt Ho 1:3.
[9] Jordani lisajõgi Jordaanias.
[10] Surnumerre voolav jõgi Jordaanias.