Ülar Ploom: Kere keha ihu liha – hingest ja vaimust niikuinii – renessansi cortegiana honesta’st mõeldes ja kirjutades
Need mõtted siin on sellest, et lubasin kirjutada blogi. Ma olen blogisid lugenud, aga ma pole mõelnud, mis blogi on. Mis tüüpi tekst see on? On see mõnes mõttes nagu päevik, aga juhuslikumat laadi? On see nagu joomatuuride või mäluauakudega kapteni pisteline logiraamat? Ma vaatasin netist mingeid blogikirjutamise soovitusi, aga need on mu meelest pisut infantiilsed ja infantiilset blogi, sellist hõlpsasti loetavat värki ma vist ei oska kirjutada.
Ma ei saanud täna hommikul magadagi, sest miskipärast hakkasid, ikka blogiga seoses, peas keerlema mõtted sellest, mis asjad on selliste keeleliste mõistete taga nagu KEHA, KERE, IHU, LIHA. Ma pole blogi kui blogi kunagi kirjutanud. Olen kirjutan ilmselt veidi blogilikult, ma arvan, korraga nii seestpoolt kui väljaspoolt, ei, mitte korraga, ikka vaheldumisi, oma jutte. Võib-olla on tänane kirjutamisstiil, eriti mina-vormis jutud, üldse kuidagi blogilik. Ainult et see on hiljem enamasti ära nuditud ja palju sisemist ja spontaanset välja roogitud.
Aga KERE KEHA IHU LIHA. Las see järekord ollagi suvaline, sest see on meil endal ka segamini. Oleneb ilmselt sellest, mis vaimus me kirjutame ja sellest, mis meie hinges toimub, kehas muidugi ka.
On FÜÜSIKALISED KEHAD, on taevakehad, on INIMKEHAD. On naise keha. Ilmselt on ka mehe keha. Minu jaoks pole need samad. Naise keha ja näiteks sõbra keha pole seesama. Seejuures on naise keha ja oma naise keha erinevad. Ja sõbra keha on alati konkreetne keha. On mu VENNA KEHA. Me magasime poistena vennaga mõnikord nii, et ühe jalad olid seal, kus teise pea, ruuminappusest, kui ase kitsas, mida jagada.
Aga ükskord me sõime vennaga KERE riisisuppi nii täis, et vanaisa ähvardas vitsad peale panna. Mulle, sest ma oleksin võinud lõhki minna. Ma kaotasin, aga pärast rasket lahingut. Pidin enne voodise minekut toas ringi kõndima, et riisisupi toimetamist kõhus leevendada. On LAEVAKERE. On keretäis. On loomakere ja on LIHAKEHA. Ja on ihu. Õrn ihu. Ihu ja hing. Jällegi – on LAPSE IHU ja on NAISE IHU ja on INIMIHU. Kogu aeg on ju NEUTRAALSELT KEHA, mis on tegelikult igasugune objekt väljast vaadatuna. Aga on IHU, mis on õrn, mis on INTIIMNE. Või mis on vaimne. Kere on füüsiliste asjade puhul neutraalne – laevakere. Inimese kere on naljakas (aga anatoomias on muidugi rindkere jm), luukere ilmselt vähem.
Liha on midagi surnut ja samas söödavat. SEALIHA on ju nii tavaline. SEA LIHA vähem. SEA IHU aga seostub oma seaga. Kord hoidsime vennaga kinni vanaisa siga, meie siga, keda tapeti. Tapja oli muidu tubli mees küla pealt, aga sel korral ei tabanud ta siga südamesse. Hoidsime vennaga meie seast kinni. Siga röökis ja ma surusin kogu jõu ja armastusega enda tema vastu, et see kõik kiiresti lõppeks, et puss ihus südame ruttu üles leiaks. SELLEL SEAL OLI MINU JAOKS SEL HETKEL IHU. KÜLLAP MA SEDA IKKAGI PÄRAST SÕIN. AGA SIIS OLI SEE JUBA LIHA.
Mis on blogi? Mis on üldse mingi tekst? Tekst – see on textus ladina keeles, miski, mis on kootud. Niisiis kude. Aga kudegi on ju kehaline, ihuline. LIHAKOED. IHU KOED. Kehagi on siis kootud. Nii on paradoksaalselt olemas ka TEKSTI KEHA. TEKSTI IHU. Väljastpoolt öeldu on ehk teksti keha või kehand, seestpoolt öelduna ihu. Kuidas see aga seondub sellega, millest
kirjutada?
Võtame näiteks selle teema, millest mõtlesin kirjutada: renessansiaja naine ühes teatud staatuses, kui vaadata väljastpoolt, ja seisundis, kui mõelda sissepoole. Kurtisaani staatuses ja seisundis. Tollesse aega on nii raske end sisse mõelda. Nendesse inimestesse end sisse mõelda ja tunda. Enamasti on ju vaid ajaloo üldistavad uuringud, ikka väljastpoolt tehtud, teadusartiklid, aga on ka maalid ja muusika. Aga ega noid naisi ei saa ju ikkagi näha ega puudutada, pilguga näiteks, nende dünaamikas. Kui laulab kontserdil lauljanna tänases saalis, siis näed lähedalt tema ihu pingestumist ja lõtvumist: näol, kaelal. Näed käte ringutust ja langemist. Võib-olla aitavad maalid siin siiski natuke kaasa. Vaatasin eksperimendi mõttes Veronica Franco, kui see on Veronica Franco, paljast rinda. Ja kollaseid krässus juukseid, parempoolsel pildil. Need miskipärast meenutavad tema peas mulle vangi pöetud juukseid. Veronica nime ei maini 16. sajandi kuulsamaid kunstnikke Jacopo Tintoretto kusagil. Aga nad olid sõbrad ja ühes oma kirjas mainib Veronica, et Tintoretto on teda maalinud.
Mis kollasesse puutub, siis kollane oli tollal moevärv. On isegi teatud punakaskollane või vaskne veneetsia blond, mis oli daamide juustevärvina valdav. Kui vaatate nt Veneetsia hertsogipalee, Palazzo ducale, maalinguid, siis on pea kõigil seal kujutatud naistel selline juuksevärv. Kollast salli kandsid kõrgkurtisaanid kaelas tunnusmärgina. Aga ma olen liikunud seestpoolt välja. Nii jääb Veronica kaugeks, üldistub ja sulab teiste kokku. Tema ihust saab keha, mingi kollektiivne kurtisaani keha või kere uurijale või äkki hoopis liha mingis teises aspektis. Ma peaksin uuesti lugema tema luulet. Veronica oli kõrgklassi luuletaja ja ilmselt suur inimene. Rajas vaeste prostituutide varjupaiga Veneetsias. Ja kirjutas kirja ühele emale, kus hoiatas, et too ei sunniks tütart prostituudiks minema. Veronica suhtles oma aja kõrgete isandatega, vaimulike ja ilmikutega, üks neist tulevane prantsuse kuningas Henri III.
Aga ma ei suuda niimoodi pikalt reflekteerida. Seestpoolt väljapoole ja tagasi. Liikudes keha, kere, ihu ja liha vahel. Ma vist pole ikkagi blogikirjutaja. Alustasingi paralleelselt sissejuhatust teemasse cortegiana honesta – renessansi kõrgkurtisaan. Võib-olla tuleb sellest artikkel. Olin seda tegelikult lubanud ühele kolleegile tema kogumikku. Ma ei tea, kas sellest saab asja. Ja ma ei tea, mis ma sealt, mis ma kirjutanud olen, siia välja nopin.
Aga KERE KEHA IHU LIHA. Las see järekord ollagi suvaline, sest see on meil endal ka segamini. Oleneb ilmselt sellest, mis vaimus me kirjutame ja sellest, mis meie hinges toimub, kehas muidugi ka.
On FÜÜSIKALISED KEHAD, on taevakehad, on INIMKEHAD. On naise keha. Ilmselt on ka mehe keha. Minu jaoks pole need samad. Naise keha ja näiteks sõbra keha pole seesama. Seejuures on naise keha ja oma naise keha erinevad. Ja sõbra keha on alati konkreetne keha. On mu VENNA KEHA. Me magasime poistena vennaga mõnikord nii, et ühe jalad olid seal, kus teise pea, ruuminappusest, kui ase kitsas, mida jagada.
Aga ükskord me sõime vennaga KERE riisisuppi nii täis, et vanaisa ähvardas vitsad peale panna. Mulle, sest ma oleksin võinud lõhki minna. Ma kaotasin, aga pärast rasket lahingut. Pidin enne voodise minekut toas ringi kõndima, et riisisupi toimetamist kõhus leevendada. On LAEVAKERE. On keretäis. On loomakere ja on LIHAKEHA. Ja on ihu. Õrn ihu. Ihu ja hing. Jällegi – on LAPSE IHU ja on NAISE IHU ja on INIMIHU. Kogu aeg on ju NEUTRAALSELT KEHA, mis on tegelikult igasugune objekt väljast vaadatuna. Aga on IHU, mis on õrn, mis on INTIIMNE. Või mis on vaimne. Kere on füüsiliste asjade puhul neutraalne – laevakere. Inimese kere on naljakas (aga anatoomias on muidugi rindkere jm), luukere ilmselt vähem.
Liha on midagi surnut ja samas söödavat. SEALIHA on ju nii tavaline. SEA LIHA vähem. SEA IHU aga seostub oma seaga. Kord hoidsime vennaga kinni vanaisa siga, meie siga, keda tapeti. Tapja oli muidu tubli mees küla pealt, aga sel korral ei tabanud ta siga südamesse. Hoidsime vennaga meie seast kinni. Siga röökis ja ma surusin kogu jõu ja armastusega enda tema vastu, et see kõik kiiresti lõppeks, et puss ihus südame ruttu üles leiaks. SELLEL SEAL OLI MINU JAOKS SEL HETKEL IHU. KÜLLAP MA SEDA IKKAGI PÄRAST SÕIN. AGA SIIS OLI SEE JUBA LIHA.
Mis on blogi? Mis on üldse mingi tekst? Tekst – see on textus ladina keeles, miski, mis on kootud. Niisiis kude. Aga kudegi on ju kehaline, ihuline. LIHAKOED. IHU KOED. Kehagi on siis kootud. Nii on paradoksaalselt olemas ka TEKSTI KEHA. TEKSTI IHU. Väljastpoolt öeldu on ehk teksti keha või kehand, seestpoolt öelduna ihu. Kuidas see aga seondub sellega, millest
kirjutada?
Võtame näiteks selle teema, millest mõtlesin kirjutada: renessansiaja naine ühes teatud staatuses, kui vaadata väljastpoolt, ja seisundis, kui mõelda sissepoole. Kurtisaani staatuses ja seisundis. Tollesse aega on nii raske end sisse mõelda. Nendesse inimestesse end sisse mõelda ja tunda. Enamasti on ju vaid ajaloo üldistavad uuringud, ikka väljastpoolt tehtud, teadusartiklid, aga on ka maalid ja muusika. Aga ega noid naisi ei saa ju ikkagi näha ega puudutada, pilguga näiteks, nende dünaamikas. Kui laulab kontserdil lauljanna tänases saalis, siis näed lähedalt tema ihu pingestumist ja lõtvumist: näol, kaelal. Näed käte ringutust ja langemist. Võib-olla aitavad maalid siin siiski natuke kaasa. Vaatasin eksperimendi mõttes Veronica Franco, kui see on Veronica Franco, paljast rinda. Ja kollaseid krässus juukseid, parempoolsel pildil. Need miskipärast meenutavad tema peas mulle vangi pöetud juukseid. Veronica nime ei maini 16. sajandi kuulsamaid kunstnikke Jacopo Tintoretto kusagil. Aga nad olid sõbrad ja ühes oma kirjas mainib Veronica, et Tintoretto on teda maalinud.
Mis kollasesse puutub, siis kollane oli tollal moevärv. On isegi teatud punakaskollane või vaskne veneetsia blond, mis oli daamide juustevärvina valdav. Kui vaatate nt Veneetsia hertsogipalee, Palazzo ducale, maalinguid, siis on pea kõigil seal kujutatud naistel selline juuksevärv. Kollast salli kandsid kõrgkurtisaanid kaelas tunnusmärgina. Aga ma olen liikunud seestpoolt välja. Nii jääb Veronica kaugeks, üldistub ja sulab teiste kokku. Tema ihust saab keha, mingi kollektiivne kurtisaani keha või kere uurijale või äkki hoopis liha mingis teises aspektis. Ma peaksin uuesti lugema tema luulet. Veronica oli kõrgklassi luuletaja ja ilmselt suur inimene. Rajas vaeste prostituutide varjupaiga Veneetsias. Ja kirjutas kirja ühele emale, kus hoiatas, et too ei sunniks tütart prostituudiks minema. Veronica suhtles oma aja kõrgete isandatega, vaimulike ja ilmikutega, üks neist tulevane prantsuse kuningas Henri III.
Aga ma ei suuda niimoodi pikalt reflekteerida. Seestpoolt väljapoole ja tagasi. Liikudes keha, kere, ihu ja liha vahel. Ma vist pole ikkagi blogikirjutaja. Alustasingi paralleelselt sissejuhatust teemasse cortegiana honesta – renessansi kõrgkurtisaan. Võib-olla tuleb sellest artikkel. Olin seda tegelikult lubanud ühele kolleegile tema kogumikku. Ma ei tea, kas sellest saab asja. Ja ma ei tea, mis ma sealt, mis ma kirjutanud olen, siia välja nopin.
Ülar Ploom
Sellel postitusel ei ole vastuseid