Ülar Ploom: Renessansi naise emantsipatsioonist 16. sajandi kõrgkurtisaani näitel

Antiikajal teati, et mees on väärtuslikum kui naine ja see teadmine kandus edasi ka kristlikusse aega. Nii ütleb Aquino Thomas (kes tugines muu hulgas Aristotelesele), et Jumal puhub poisslapse lootesse hinge neljakümnendal päeval ja tütarlapse lootesse kaheksakümnendal päeval. Aga piibliski öeldakse, et Eeva on saadud Aadama küljeluust. Samas on paratamatu, et Jeesuse kui inimese pidi ilmale tooma naine. Nii on vähemasti juba 12. sajandis sündinud Maarja kultus, mis kestab katoliku kirikus tänini. Keskaegne kristlik maailm, jäädes prevaleerivalt meeste maailmaks nagu antiikaegki, tõstis pjedestaalile teatud naise kultuse. Neitsi Maarja, Jumalaema, Madonna kaudu pälvis jumaldatud naine meeste austuse ka rüütlikirjanduses. Trubaduurid ja truväärid laulsid sellest, kuidas rüütlid teenivad oma daami, lootes saada vastutasuks au kanda turniiril tema embleemi. See on enamasti sümboldaam, mitte lihast ja verest naine. Ja sellest saab kultuuriline surve. Nii küsib ukraina luuletajanna Lina Kostenko, miks teame me nõnda palju Dante muusast Beatricest, aga mitte tema abikaasast Gemmast.

Tuntumaid keskaja ajaloolasi Jacques Le Goff on näidanud, et keskajal olid mehel sotsiaalsed rollid, naisel aga mitte. Muidugi võis ta olla aadlidaam, linnaemand või talunaine, aga ta ei saanud olla rüütel, vaimulik või kaupmees, sest tema sotsiaalne tegevus oli piiritletud muuga. Naiste võimalike jaotuste aluseks oli seos mehe, laste ja perekonnaga, nii oli ta kas abikaasa, lesk või neitsi. Ometi mängis naine olulist rolli perekondade vahelistes suhetes: tülide tekkimises ja lepitamises, prestiiži tõusus või languses abielu kaudu (mehe tõus hierarhias maksti kinni suurema kaasavaraga, aga see tähendas ühtlasi naise langust hierarhias). Selles mõttes oli naine vahetuskaup. Ja ehkki keskaeg on just see aeg, kus kirik nõuab abielusuhete sõlmimist, mis kindlasti kaitseb ka naise õigusi, korrati üle antiigist tuntud tõdemus, et isa veri säilitab ka viljastatud naises kogu oma olemuse, mistõttu naine on vaid lapse kandja. See seletab, miks mehe väljaspoolt sündinud laps on puhas ka siis, kui see saadakse madalamast soost naisega. Seega pole mehe abieluväline laps elik bastardo bioloogiliselt mitte midagi taunitavat. Ja näiteks itaalia ühiskonnas ei tekitanud see sageli erilisi probleeme ka sotsiaalses sfääris.

Jättes kõrvale nunna, Kristuse pruudi staatuse, oli naise põhiline roll olla abielus ja olla ema või olla nunn, Kristuse pruut. Just naine annab nii ladina keeles kui romaani keeltes, ka inglise keeles, abielule tähenduse ja teeb seda just emaduse (ladina mater) kaudu: matrimonium (ladina), matrimonio (itaalia), matrimonie (prantsuse), matrimony (inglise). Seetõttu on imetava naise, aga ka lapseootel naise kujutamine hiliskeskajal ja renessansi perioodil kesksemaid teemasid, kandudes Jumalaema ja Jeesuslapse kujutamiselt ka ilmaliku elu valda (vt Piero della Francesca, „Madonna del Parto“, alumine pilt).

Ehkki sünnitamine oli sage (Christiane Klaupisch-Zuberi järgi umbes pool abielunaise elust enne 40. eluaastat oli täidetud rasedustega), ei jäänud demograafiliste uuringute põhjal peresse keskmiselt üle kahe lapse. Nii lapse kui naise surm sünnitusel oli tavaline. Margaret King kirjutab, et paljude keskaja ja renessansi intellektuaalide arvates (teiste seas Rotterdami Erasmus) oli sünnitamine suuremaid kannatusi. Mitte asjata ei tähenda inglise keeles labour nii tööd kui sünnitamist.

Ränkraskest ja sageli surma toovast tegevusest hoolimata on naine, nagu juba öeldud, ikkagi passiivne lapsekandja. See on tema tagasihoidlik and perekonda ja selle kestmisele. Tema kaasavara kontrollib abikaasa (või teised meessugulased). Ja see, mis matrimonium’ist järeletulijatele pärandina edasi kandub, olgu lapsed või tiitlid või vara on patrimonium, st isapõhine. Mulle tundub, et neis kahes mõistes seletub keskaegse, aga ka hilisemate aegade abielu põhistruktuur.

Mis osa on aga nendel naistel, kes abiellu ei astu? Keskajal tunnustatud naise staatus oli kindlasti nunnaks pühitsetus. Nii osales neitsist naine kirikus, mida peeti sümboolselt Kristuse kollektiivseks pruudiks, saades ka ise selle osana sama staatuse. Seega oli nunnaseisuses neitsi kihlatud Kristusega, küll mitte abielus, sest nunnaseisus vabastas (ja ühtlasi keelas) lapse sünnitamisest (erinevalt neitsi Maarjast). Ometi tõi nunnaksolek lisaks klausuurile ja ilmalikust elust eraldatusele[1] kaasa omad hüved. See võimaldas vältida juba lapseeas perekondade vahelise lepinguga sõlmitud soovimatut abielu ja/või pühenduda intellektuaalsele tegevusele, kui vaadata kas või Siena püha Caterina elukäiku ja tegevust. Keskaja haritumad naised on enamasti nunnad, nagu nt Gandersheimi Roswitha[2], Bingeni Hildegard, Siena Caterina, kui mainida vaid tuntumaid. Mitmed naised saavutasid tunnustuse võimakate administraatoritena juba varakeskajal nagu nt püha Hild(a) Whitney kloostrist, Püha Liobgetha Wessexist ja püha Walburga Wilborne’is kloostrist.[3]

Klooster oli seega kahetine koht: see võis olla ja sageli oligi sunnitud elu- ja tegevuspaik, aga see võis pakkuda ka võimaluse tüütu argielu ja abielu vältimiseks ja eneseteostuseks.

2. Naise teine võimalus iseseisvuse saavutamiseks võib tunduda paradoksaalne ja on juba renessansi nähtus – prostitutsioon. See ei tähenda, nagu poleks keskaja linnades prostitutsiooni olnud, lihtsalt prostitutsiooniga tegelavatest naistest ei teata vist kedagi, kes oleks saavutanud sellise mõju ühiskonnas nagu kõrgkurtisaanid (cortegiana honesta) renessansiaegses Itaalias. Ilmselt sobivad mehele tema juhitud maailmas lisaks abielunaise seisusele mõlemad muud seisused, nii pühak kui hoor[4], kes teineteist sel viisil täiendavad. Seda peegeldavad ka arvud. Margaret Kingi järgi elas 1552. aastal Firenze kloostrites 15-16% naistest. King lisab, et enamik naistest olid aristokraadid ja enamik vallalisi naissoost aristokraate olid nunnad. Selline tendents seondub eriti perekondade rahalise strateegiaga, sest abiellumine oli kaasavarade kopsakuse tõttu kulukas. Oma kirjaoskuse ja harituse kasutasid need naised sageli ära selleks, et protesteerida kloostripraktika vastu.[5] Mis puutub prostitutsiooni, siis institutsionaliseeriti see juba vähemasti 14. sajandil. Margaret Kingi andmetel oli 1500. aastal Veneetsia 100 000 elanikust 12 000 prostituudid. Roomas oli Jacob Burckhardti järgi neid 1490. aastal 6800 (Rooma elanikkond oli sel ajal veidi üle 50 000). Enamik Venezia prostituute elutses Rialto vaesterajoonis, aga osal neist õnnestus saavutada positsioon, mis võimaldas luksust, seltskondlikkust ja suhtlemist tolle aja kõrgete ja erudeeritud isikutega. 1570. aasta kõrgkurtisaanide kataloogis oli registreeritud 215 naist. Kõrgkurtisaanid tegutsesid põhiliselt Venezias, Roomas, Firenzes, aga ka teistes linnades, vahetedas sageli luksuslikke elukohti ja omades aukohti kirikutes ja pälvides neis sageli ka matmispaiga.  

3. Seega võib võrrelda kõrgkurtisaani (cortegiana honesta) 15. ja eriti 16. sajandi kõrgesti haritud aadlidaamidega. Nad kirjutasid luulet ja valdasid silmapaisvat stiili kirjavahetuses, olid sageli osavad muusikud. Nad olid paljude meeste, nii õpetlaste-erudiitide, kunstnike, kui ka kõrgete isandate muusad ja kaaslannad ja evisid sageli õigusi, mida aadlidaamidel polnud. Küll pidid nad seltskonnas kandma kurtisaani seisust märkivat tunnusmärki – kollast salli, millest kuulu järgi oli vabastatud vaid mõni üksik, nt Tullia d’Aragona, kellest peagi juttu. Niisiis iseseisvad küll, aga teatud piirini. Nii nagu aadlidaamidestki humanistid ja tolle aja naissõdalased, nagu näiteks Caterina Sforza, kes pärast oma mehe mõrva kaitses küll oskuslikult Imola ja Forli´ kindluslinnu, aga pidi siis vägistatuna ikkagi taluma vangikongi katsumusi.

Nii tekib ikkagi küsimus, kas naistel oli renessanss. Sellele küsimusel on vastatud väga erinevalt. Üks esimesi renessansikultuuri uurijaid Jacob Burckhardt on oma peateoses eraldi naisele pühendatud peatükis (mis on küll lühike) tõdenud, et naist peeti mehega võrdseks. Muu hulgas toob Burchardt näite, et itaalia kuulsad naised kirjutasid luulet nii nagu mehed. Just see väide on muidugi põhjustanud suurt ja võib-olla ka õigustatud nurinat 20. sajandi naisuurijate seas, kelle meelest (eriti 60.-70. ndate uurimustes) juba seetõttu, et naistel polnud õigust oma väljenduslaadile, mingist naiste renessansist juttugi olla. Käesoleva sajandi uurimustes hoidutakse enamasti teravatest üldistustest. Siiski paneb võrdsuse teesis kahtlema tõdemus, et paljudes teostes (nt Baldassar Castiglione „Õukondlase raamat“) arutletakse muu hulgas ka selle üle, kas naised on suutelised armastama nii nagu mehed.[6] Armastamise võimet lahkasid itaalia poeedid juba 13. sajandil ja tõdesid, et vaid südamelt (mitte sünnilt) õilis inimene on selleks suuteline. Renessansi ajal tekib küsimus soo võrdõigluslikkusest ka just sellise õilsuse aspektist lähtudes. Siiski tõdeb Burckhardt, et naised püüdsid oma luulega imponeerida meestele ja kirjutasid seega nii, nagu tahtsid nood.

Mis puutub üldisse haridustasemesse, siis vähemasti Firenze oli juba alates hiliskeskajast (seda maninib Giovanni Villani 14. ajandi alguse „Cronica“’s) oli erakordne nii meeste kui naiste osas. Naiste lugemisoskus (vähemal määral ka kirjutamisoskus) oli enam-vähem sama mis meestel, sest nad pidid seda lastele edasi andma; matemaatikat muidugi õpetati poisslastele rohkem, ilmselt seoses kaubandusliku tegevusega. Kui kirjaoskus 15. sajandi statistika järgi oli 60-80%, siis kasvas see sajandi lõpuks veelgi. Erilise hoo saab kirjavahetuskunst ja tervete perekondade kirjavahetuse avaldamine eraldi raamatutena.  Nii ilmub Lisa Kaborychka andmetel 15.- 16. sajandil ca 500 köidet kirju. Naiste kirjakunstioskus on neis märkimisväärselt esindatud. Enamgi, meeste seas läheb moodi kirjutada „naise häälega“[7] (Girolamo Parabosco ja Ortensio Lando armastuskirjakogumikud vastavalt 1547 ja 1548), mis vähemalt osaliselt vastandub naiste soovile kirjutada nii, nagu mehed tahavad. Ajavahemikus 1580-1630 (Kaborychka) ilmub ca kuuskümmend naiste kirjutatud raamatut, 1559 aga naisluuletajate koondväljaanne.

Kust aga tuleb mõiste kurtisaan? Ja veel „aulik kurtisaan“ – cortegiana honesta?  Üks versioone on, et paavst Aleksander VI Borgia tseremooniameister Burcardo iseloomustas neid naisi, kes ei osutanud sageli mitte seksuaalteenuseid, vaid ka seltskondlikkust, teravmeelset vestlust ja muusikalist divertismenti, sõnadega „cortegiana, hoc est meretrix honesta“ („kurtisaan, st kombekas libu“), milles adjektiiv honesta (naiste puhul oli see sünonüümne tähendustega casta, pura ehk siis „puhas“) rõhutab kitsamas mõttes halvast seltskonnast hoidumist[8], laiemalt aga häid kombeid, haritust ja kultuuri. Nii tekkisidki 16. sajandil kirjanduslikud salongid, mille perenaine mõni seesugustest daamidest (lisaks haritud aadlidaamidele ja kaupmeeste naistele) oli.

Kombeka kurtisaani kuju jääb siiski ambivalentseks. Selle üheks ilmekamaks näiteks sajandi ühe suurima satiiriku ja parodisti Pietro Aretino näidend La cortigiana, mille pealkirja tuleb mõista vastandlikult kui õukondlanna/prostituut, sest see parodeerib Baldassar Castiglione juba mainiut tõsimeelset kombetraktaati „Õukondlase (käsi)raamat“, mis analüüsib õukondlikule käitumisele sobivaid omadusi nii meeste kui ka naiste puhul ja lõpeb tolle aja ühe kõige olulisema intellektuaali kardinal Bembo platoonilise armastuse kiitusega. Arezzolase näidendis läheb isand Maco Sienast Rooma õukondlikke kombeid õppima. Teda juhendab keegi meister Andrea. Kombeõpe kulgebki kenasti, kuni Maco kohtab kaunist cortigiana’t Camillat Pisast.[9]

 

(järgneb)

 Ülar Ploom

---

[1] Uurimused on näidanud sedagi, et nunnakloostrid olid võrreldes mungakloostritega heategevuse ja halastustegevuse kaudu välismaailmaga sageli rohkem seotud.
[2] Roswitha elas kloostris, aga ei loobunud oma varadest ja säilitas õiguse olla pidevas kontaktis välismaailmaga.
[3] Ja siiski olid need naised erandlikult võimekad ja silmapaistvad, et olla jäädvustatud ajalookroonikatesse. Nagu ütleb Margaret King, ei hoolinud isegi aadlike sugupuude koostajad isegi mitte renessansiperioodil tütarlastest, jättes 30% tüdrukute sündidest lihtsalt mainimata.
[4] Selles kirjutises jääb käsitlemata kolmas ja kõige ohtlikum iseseisvuspüüdlus renessansi perioodil – nõiakunst, samuti paljude aadlinaiste aktiivne seotus reformatsiooniliikumisega, Itaalias nt Vittoria Colonna, prantsuse Renata (Louis XII tütar Renée), humanist Olimpia Morata jpt.
[5] Palju on viimasel ajal uuritud nunnade pidurdatud seksuaalsuse ja teiste piirangute eri sublimatsioone.    
[6] 15. sajandil saab alguse, eriti Prantsumaal, Christine de Pizane raamatust „Naiste linn“ („La cité des dames“) ajendatud „tüli naiste pärast“ (querelle des femmes). Nettesheimi Heinrich Agrippa isegi postuleerib naiste ülimuslikkust mehe suhtes. Siiski jäi enamasti valdavaks pigem vastupidine seisukoht.
[7] Siiski oli selline tendents levinud varemgi. Näiteks 13. sajandil kirjutab keiser Friedrich II Hohenstaufen naise positsioonilt luuletuse, kes kaebab taga oma ristisõtta läinud armsamat. Boccaccio aga avaldab sajand hiljem psühholoogilise romaani“Fiammetta“, milles naine pihib oma rasket saatust.
[8] Hiliskeskaege uue mahe stiili vaimus ütleb Dante Beatrice kohta [tõlgendavas tõlkes] nii: „Mu daam ilmutab end nii üllana ja nii väärikalt kaunina („Tanto gentile e tanto onesta pare/ la donna mia [...]“).  
[9] Camilla di Pisa oli silmapaistev ja haritud naine, kellelt on säilinud hulk kõrgstiilis kirjutatud kirju.