Jüri Lotman: Aafrika. Demograafia on saatus
Lend Tallinnast Nairobisse, ümberistumisega kas Istanbulis või Frankfurdis, pole üksnes kontinentide- või isegi Esimese ja Kolmanda maailma vaheline. Mida enam seda teekonda ette võtta ja mida kauem sihtpunktis viibida, seda selgemaks saab, et tegelik lend on ühest maailmatunnetusest teise.
Paradigmat, mis prevaleerib nii Tallinnas kui Frankfurtis, võib tinglikult pidada hegeliaanlikuks*. See ütleb, et tsivilisatsioon on vektor, mis algab eelajaloolisest mudast ning suundub edasi kaugesse tulevikku, kosmosesse või singulaarsusesse. Või siis põleb teel sinna kliima- või tuumaapokalüpsises ereda leegiga tuhaks.
Alternatiivne tunnetus — populaarne Nairobis — leiab, et inimloomus ei muutu ning moodustab samu struktuure ja dünaamikaid. Impeeriumid tõusevad ja langevad, viies kaasa linnad, teadlased, kunstnikud ja saavutused. Inimlik headus ja kurjus, nõrkus ja tugevus, puudus ja küllus, võimuiha ja ühtekuuluvus seevastu panevad meid käituma samamoodi nagu aastatuhandeid tagasi.
Olenevalt sellest, kummast arusaamast lähtuda, saab probleemi püstitada kas “mida teha Aafrikaga” või “mida teha läänega”. Hegeliaanlikku käsitlust sobib alustada Auguste Comte’ile omistatud tsitaadiga “demograafia on saatus”. Sahara-aluse Aafrika rahvastik kasvab kiirusega üle 2,5% aastas. Selle tempo jätkudes on aastaks 2050 Aafrika elanikkond kasvanud kahe ja poole miljardini ehk lisandunud on miljard uut inimest.
Jätame hetkeks kõrvale asjaolu, et üksikute trendide ekstrapoleerimine kümnendite taha on alati dramaatiline, aga harva usaldusväärne, samuti et mul isiklikult on raske võtta tõsikindlana kõike, mis puudutab Aafrikat ja statistikat — ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas toimub rahvaloendus Kibera slummis, kus umbes Mustamäe suurusel alal elab hinnanguliselt miljon inimest.
Ent kui projektsioonid õigeks osutuvad, tähendab lisandunud rahvastik vajadust piltlikult öeldes tuhande uue miljonilinna järele. Inimesi on vaja majutada, toitlustada, harida, ravida ning tööle palgata. Selle kõige jaoks on vaja infrastruktuuri, betooni, asfalti, terast ja süsinikuheidet, mis minu asjatundmatule pilgule on sama suur kui see, mis kulus esimese miljardi tõstmisele agraarühiskonnast industriaalühiskonda.
Võrrandi teine pool — majanduskasv — on hetkel Maailmapanga andmetel rahvastikukasvust kõrgem, kuigi näitaja on aeglustumas. Aastal 2021 hinnati väärtuseks 4,1%, mullu 3,6% ning tänavu prognoositakse majanduskasvu 3,1%. See trend peegeldab kasvavaid toidu- ja kütusehindu ning ahenevat ligipääsu kapitalile. Loomulikult ei jaotu see kasv ühtlaselt ning kui Accra finantskvartalis tehakse tublit tulemust, ei ole sellest palju kasu Lõuna-Sudaani külas, kus kirjaoskus on igal kolmandal inimesel.
Pidades silmas, milliseid poliitilisi raputusi tõi kaasa üksnes paari miljoni Süüria sõjapõgeniku saabumine Euroopa Liitu, peaks iga hegeliaan mõistma, kuidas kiire ja jätkusuutlik majanduskasv Aafrikas on kogu maailma progressi huvides. Antud paradigma baasilt olukorda vaadates on retsept kasvu saavutamiseks lihtne.
Esiteks on vaja toimivat infrastruktuuri, sest see on majanduse vereringe. Täna kipub see enamasti piirduma kaevandusest või istandusest sadamasse viiva raudteega, mis heal juhul pole üksnes kitsarööpmeline. Olen veetnud tunde Great Rift Valley äärsetel mägiteedel tiksudes teokiirusel roomavate veoautode taga, mis üritavad ühendada kümnete miljonite inimestega turge. Keenia (üle 50 miljoni inimese) ja Etioopia (üle 120 miljoni inimese) vahelise ametliku kaubanduse maht aastal 2021 oli dollarites mõõdetuna 121,4 miljonit. Võrdluseks — Eesti ja Läti vahetasid mullu hüvesid 5,79 miljardi dollari väärtuses.
Kaubandus on rikkus, kuid lisaks infrastruktuuri puudumisele pärsib kaubandust ka laialt levinud riigieelarve täitmise praktika, kus kogutakse neid makse, mida osatakse koguda, mitte neid, mida on mõistlik koguda. See tähendab kõvasti otsa väänamist kõigele, mis piiripunkte läbib, sest nimetatud Kibera slummi maksuametnikku saata pole mõtet.
Teiseks tuleb väärindada maavarasid kopeerides praktikat, mida kasutas Botswana. Vastupidiselt levinud stereotüübile ei ole maavarade kaevandamine Aafrikas lääne korporatsioonide jaoks Eldorado. Jah, väikeses koguses saab vereteemanteid AK-47-te, lapsorjade ning organiseeritud kuritegevuse meetodil kätte, ent suuremahuliste kaevanduste rajamine on äärmiselt pika tasuvusajaga. Sellest on lähemalt kirjutanud Greg Mills ja kaasautorid raamatus “Making Africa Work”.
Iseseisvudes kuulus Botswana maailma vaeseimate riikide sekka. Vastvalitud president Seretse Khama nägi, et puudub kompetents enda haldamiseks — kõrgharidus oli üksnes mõnekümnel kodanikul — ning ta palkas riiki administreerima euroopa spetsialistid, klausliga, et nad koolitavad ühtlasi välja järgmise põlvkonna kohalikke ametnikke. Arengu finantseerimiseks lõi riik kaevandusgigandiga De Beers ühisettevõtte Debswana, mis hakkas teemanteid kaevama. Tulud läksid tasuta hariduse pakkumiseks ning tervishoiu ja infrastruktuuri parendamiseks.
Seega tuleb siin mängu kriitilise tähtsusega ressurss — poliitiline stabiilsus. Keenias on olenevalt klassifikatsioonist 42 või 47 hõimu, Nigeerias on hõime 371, kuigi ma pole kindel, kui õige kujutluspildi loob sõna ‘hõim’ etniliste gruppide kohta, keda on rohkem kui eestlasi ning kes vahel on omavahel erinevamad kui serblased ja valloonid. Nimetagem neid seega rahvasteks. Enamik tänastest riikidest on kujunenud koloniseerimise ja dekoloniseerimise loogika kohaselt, jättes kümned ja sajad rahvad leiutama uusi ühiseid identiteete. Minu arvates pole juhus, et Sahara-aluse Aafrika majanduslikult ja Lääne demokraatia mõistes edukaim riik Botswana on etniliselt suhteliselt homogeenne. Kuid homogeensus üksinda ei ole edu garantii, kuna ka märksa edutum Zimbabwe on etniliselt üsna homogeenne.
Väärtuslik ressurss — demokraatlik poliitiline stabiilsus — on esimene eeldus mahukate infrastruktuuriprojektide ette võtmiseks, mis omakorda on eelduseks riikide tööstusliku ja kaubandusliku potentsiaali avamisele. Poliitiline stabiilus tekib eeskätt kahest allikast: pädevast ja riigimehelikust juhtimisest (nagu Botswana puhul) ning keskklassist. Keskklass, erinevalt eliidist ja slummielanikest, tekitab nõudlust parema poliitika, madalama korruptsiooni ning parema hariduse, tervishoiu ja elukeskkonna järgi.
Seevastu etnilistest pingetest ehk veelgi enam neelavad seda ressurssi kiire planeerimata linnastumise tagajärjel tekkivad slummid. Slummid on üüratud negatiivse tagasiside ahela katlad, mis võimendavad kuritegevust, vaesust, haigusi ja radikaliseerumist. Tingimused neis on nii halvad ja võimalusi nii vähe, et mistahes õlekõrs — liitumine gängi või äärmusorganisatsiooniga — on paljudele ainus mõistlik valik. Seetõttu alustaks hegeliaan minus just uute slummide tekke pidurdamise ja vanade parendamise pingutustega.
Kuid vahetame siinkohal vaatenurka ja paneme kõrvale arusaama Aafrikast kui järele aitamist
vajavast vaeslapsest. Levinud mõtteviga, mida avalikes debattides tehakse, on see, kui sama protsessi positiivsed tulemid omistatakse endale, negatiivsed aga ideoloogilistele oponentidele. Näiteks võib näha, kuidas keegi süüdistab kapitalismi kliimakriisis, sotsiaalsetes küsimustes aga ütleb, et me ei ela õnneks enam keskajas. Nõnda pole ka hegeliaanlik progress küsitavatest kõrvalnähtudest vaba ja me peame suutma enda ühiskonda kriitiliselt kõrvalt vaadata. Aafrika pakub siin head võrdlusmomenti.
Üks aspekt on suhe riigi kui vägivalla monopoliga. Tunnetuslikult suhtutakse Aafrika ühiskondades riiki parimal juhul kui laiska töömehesse, kes ei täida enda poolt võetud kohustusi või halvemal juhul kui kodutänava pätti, kellega on parem mitte kohtuda. Ta on vastik tegelane, kes võtab su raha ära ja lubab vastu midagi, mida enamasti pakutud viisil ja mahus ei sünni. Seetõttu sa temaga reeglina ei arvesta.
Läänes seevastu on riik perekonnaliige, enamasti selle pea. Riik kasvatab meie lapsi, et saaksime tööl käia, ja võtab meilt haiged vanemad, et me ei peaks nende kannatustega tegelema. Kui keegi kodutänaval laamendab, kutsume me appi riigi, mitte ei lahenda olukorra ise ära. Riik tegeleb meie vaimse heaoluga, klaarib meie tülisid abikaasadega, jälgib, et me inetult ei räägiks ning kui mõni nähtus meile ei meeldi, hakkame me manifesteerima, et riik selle surnuks maksustaks või seadustega kinni keeraks.
Enamike teemadega, mis meil on riigile delegeeritud, tegeleb Aafrikas kas pere- või kogukond ning tulemuseks on tunduvalt sügavamad ja küpsemad inimsuhted. Võime püüda vaimse tervise kriise ning epideemia mõõtmeid võtvat depressiooni ja ärevust lahendada retseptiravimite kuhjade ja terapeutide hordidega, kuid ilmselt oleks mõistlik vaadata ka protsesse, mis selle tulemuseni viivad. Kahtlustan, et teatud osa on selles, et jätame oma eakad kõigepealt üksinda sünnikottu ning seejärel vanadekodusse, samas topime lapsed hommikuti lasteaedadesse ning kokkuvõttes ei tea keegi, mis elu esimese astme sugulased tegelikult elavad.
Teine aspekt on suhe kannatustesse. Oluline osa Lääne ühiskonna energiast on suunatud kannatuste kõrvaldamisele — kõik peavad olema negatiivsetest emotsioonidest isoleeritud, igaüks peab end pidevalt tundma hästi. Paradoksaalsel kombel tunduvad raskused muutuvat seda suuremaks, mida rohkem neid karta. Kannatused on elu loomulik osa ning ennast neist täielikult eraldades muutume me ka üha eluvõõramaks.
Paljulapseliste perede toetuse debati ajal rääkisin kohalikele, et minu maal on elu väga raske ning inimesed pahased, sest valitsus tahab laste saamise eest veel rohkem raha maksta. Kui selgus, et ma ei teegi nalja, leiti, et inimesed mu kodumaal on lolliks läinud. Kunagi naersime elukaugete ameeriklaste üle, ent nüüd paistab, et oleme kollektiivselt samasse kohta jõudnud.
Ühtpidi on Aafrika riigid oma vaesuses kõikvõimalike väliskeskkonna šokkide suhtes haavatavamad, teistpidi on nad nendeks märksa paremini valmis, sest inimesed on raskustega harjunud ja ühiskondlikud struktuurid on oluliselt lihtsamad. Kaldun arvama, et kui ookeanid peaksid tõusma üle kallaste ning neli ratsanikku lendama — nii nagu nad seda ajaloos korduvalt juba teinud on — üle taevalaotuste, on paremad eeldused tsivilisatsiooni edasi kandmiseks musta mandri ühiskondadel.
Mida siis teha Aafrikaga ja mida läänega? Nagu ka kõikide muude suurte teemade puhul pole toimivaid valmislahendusi olemas ning tuleb püüda võtta parimat nii hegeliaanlikust kui
traditsioonilisest lähenemisest. Kahtlemata on hea, kui haigused on alistatud ning inimesed ei sure massiliselt koolerasse ja kollapalavikku. Samuti on hea, kui nad hoiavad põlvkondade vahelist sidet ning ei pea ajukeemia tasakaalustamiseks hakkama retseptiravimeid sööma, kui keegi internetis halvasti ütleb. Järjest enam ühendatud maailmas, kus nii probleemid kui lahendused globaliseeruvad, saame me peagi üksteise muredest ja rõõmudest rohkem osa. Kannatustest me kahjuks või õnneks ei pääse.
*Osutamata Hegeli kirjutistele vaid nende levinud tõlgendustele.
Jüri LotmanAlternatiivne tunnetus — populaarne Nairobis — leiab, et inimloomus ei muutu ning moodustab samu struktuure ja dünaamikaid. Impeeriumid tõusevad ja langevad, viies kaasa linnad, teadlased, kunstnikud ja saavutused. Inimlik headus ja kurjus, nõrkus ja tugevus, puudus ja küllus, võimuiha ja ühtekuuluvus seevastu panevad meid käituma samamoodi nagu aastatuhandeid tagasi.
Olenevalt sellest, kummast arusaamast lähtuda, saab probleemi püstitada kas “mida teha Aafrikaga” või “mida teha läänega”. Hegeliaanlikku käsitlust sobib alustada Auguste Comte’ile omistatud tsitaadiga “demograafia on saatus”. Sahara-aluse Aafrika rahvastik kasvab kiirusega üle 2,5% aastas. Selle tempo jätkudes on aastaks 2050 Aafrika elanikkond kasvanud kahe ja poole miljardini ehk lisandunud on miljard uut inimest.
Jätame hetkeks kõrvale asjaolu, et üksikute trendide ekstrapoleerimine kümnendite taha on alati dramaatiline, aga harva usaldusväärne, samuti et mul isiklikult on raske võtta tõsikindlana kõike, mis puudutab Aafrikat ja statistikat — ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas toimub rahvaloendus Kibera slummis, kus umbes Mustamäe suurusel alal elab hinnanguliselt miljon inimest.
Ent kui projektsioonid õigeks osutuvad, tähendab lisandunud rahvastik vajadust piltlikult öeldes tuhande uue miljonilinna järele. Inimesi on vaja majutada, toitlustada, harida, ravida ning tööle palgata. Selle kõige jaoks on vaja infrastruktuuri, betooni, asfalti, terast ja süsinikuheidet, mis minu asjatundmatule pilgule on sama suur kui see, mis kulus esimese miljardi tõstmisele agraarühiskonnast industriaalühiskonda.
Võrrandi teine pool — majanduskasv — on hetkel Maailmapanga andmetel rahvastikukasvust kõrgem, kuigi näitaja on aeglustumas. Aastal 2021 hinnati väärtuseks 4,1%, mullu 3,6% ning tänavu prognoositakse majanduskasvu 3,1%. See trend peegeldab kasvavaid toidu- ja kütusehindu ning ahenevat ligipääsu kapitalile. Loomulikult ei jaotu see kasv ühtlaselt ning kui Accra finantskvartalis tehakse tublit tulemust, ei ole sellest palju kasu Lõuna-Sudaani külas, kus kirjaoskus on igal kolmandal inimesel.
Pidades silmas, milliseid poliitilisi raputusi tõi kaasa üksnes paari miljoni Süüria sõjapõgeniku saabumine Euroopa Liitu, peaks iga hegeliaan mõistma, kuidas kiire ja jätkusuutlik majanduskasv Aafrikas on kogu maailma progressi huvides. Antud paradigma baasilt olukorda vaadates on retsept kasvu saavutamiseks lihtne.
Esiteks on vaja toimivat infrastruktuuri, sest see on majanduse vereringe. Täna kipub see enamasti piirduma kaevandusest või istandusest sadamasse viiva raudteega, mis heal juhul pole üksnes kitsarööpmeline. Olen veetnud tunde Great Rift Valley äärsetel mägiteedel tiksudes teokiirusel roomavate veoautode taga, mis üritavad ühendada kümnete miljonite inimestega turge. Keenia (üle 50 miljoni inimese) ja Etioopia (üle 120 miljoni inimese) vahelise ametliku kaubanduse maht aastal 2021 oli dollarites mõõdetuna 121,4 miljonit. Võrdluseks — Eesti ja Läti vahetasid mullu hüvesid 5,79 miljardi dollari väärtuses.
Kaubandus on rikkus, kuid lisaks infrastruktuuri puudumisele pärsib kaubandust ka laialt levinud riigieelarve täitmise praktika, kus kogutakse neid makse, mida osatakse koguda, mitte neid, mida on mõistlik koguda. See tähendab kõvasti otsa väänamist kõigele, mis piiripunkte läbib, sest nimetatud Kibera slummi maksuametnikku saata pole mõtet.
Teiseks tuleb väärindada maavarasid kopeerides praktikat, mida kasutas Botswana. Vastupidiselt levinud stereotüübile ei ole maavarade kaevandamine Aafrikas lääne korporatsioonide jaoks Eldorado. Jah, väikeses koguses saab vereteemanteid AK-47-te, lapsorjade ning organiseeritud kuritegevuse meetodil kätte, ent suuremahuliste kaevanduste rajamine on äärmiselt pika tasuvusajaga. Sellest on lähemalt kirjutanud Greg Mills ja kaasautorid raamatus “Making Africa Work”.
.png "Kauplus koos telefoni laadimise teenusega Sondu lähistel Victoria järve piirkonnas. Autor: Jüri Lotman")
Iseseisvudes kuulus Botswana maailma vaeseimate riikide sekka. Vastvalitud president Seretse Khama nägi, et puudub kompetents enda haldamiseks — kõrgharidus oli üksnes mõnekümnel kodanikul — ning ta palkas riiki administreerima euroopa spetsialistid, klausliga, et nad koolitavad ühtlasi välja järgmise põlvkonna kohalikke ametnikke. Arengu finantseerimiseks lõi riik kaevandusgigandiga De Beers ühisettevõtte Debswana, mis hakkas teemanteid kaevama. Tulud läksid tasuta hariduse pakkumiseks ning tervishoiu ja infrastruktuuri parendamiseks.
Seega tuleb siin mängu kriitilise tähtsusega ressurss — poliitiline stabiilsus. Keenias on olenevalt klassifikatsioonist 42 või 47 hõimu, Nigeerias on hõime 371, kuigi ma pole kindel, kui õige kujutluspildi loob sõna ‘hõim’ etniliste gruppide kohta, keda on rohkem kui eestlasi ning kes vahel on omavahel erinevamad kui serblased ja valloonid. Nimetagem neid seega rahvasteks. Enamik tänastest riikidest on kujunenud koloniseerimise ja dekoloniseerimise loogika kohaselt, jättes kümned ja sajad rahvad leiutama uusi ühiseid identiteete. Minu arvates pole juhus, et Sahara-aluse Aafrika majanduslikult ja Lääne demokraatia mõistes edukaim riik Botswana on etniliselt suhteliselt homogeenne. Kuid homogeensus üksinda ei ole edu garantii, kuna ka märksa edutum Zimbabwe on etniliselt üsna homogeenne.
Väärtuslik ressurss — demokraatlik poliitiline stabiilsus — on esimene eeldus mahukate infrastruktuuriprojektide ette võtmiseks, mis omakorda on eelduseks riikide tööstusliku ja kaubandusliku potentsiaali avamisele. Poliitiline stabiilus tekib eeskätt kahest allikast: pädevast ja riigimehelikust juhtimisest (nagu Botswana puhul) ning keskklassist. Keskklass, erinevalt eliidist ja slummielanikest, tekitab nõudlust parema poliitika, madalama korruptsiooni ning parema hariduse, tervishoiu ja elukeskkonna järgi.
Seevastu etnilistest pingetest ehk veelgi enam neelavad seda ressurssi kiire planeerimata linnastumise tagajärjel tekkivad slummid. Slummid on üüratud negatiivse tagasiside ahela katlad, mis võimendavad kuritegevust, vaesust, haigusi ja radikaliseerumist. Tingimused neis on nii halvad ja võimalusi nii vähe, et mistahes õlekõrs — liitumine gängi või äärmusorganisatsiooniga — on paljudele ainus mõistlik valik. Seetõttu alustaks hegeliaan minus just uute slummide tekke pidurdamise ja vanade parendamise pingutustega.
Kuid vahetame siinkohal vaatenurka ja paneme kõrvale arusaama Aafrikast kui järele aitamist
vajavast vaeslapsest. Levinud mõtteviga, mida avalikes debattides tehakse, on see, kui sama protsessi positiivsed tulemid omistatakse endale, negatiivsed aga ideoloogilistele oponentidele. Näiteks võib näha, kuidas keegi süüdistab kapitalismi kliimakriisis, sotsiaalsetes küsimustes aga ütleb, et me ei ela õnneks enam keskajas. Nõnda pole ka hegeliaanlik progress küsitavatest kõrvalnähtudest vaba ja me peame suutma enda ühiskonda kriitiliselt kõrvalt vaadata. Aafrika pakub siin head võrdlusmomenti.
Üks aspekt on suhe riigi kui vägivalla monopoliga. Tunnetuslikult suhtutakse Aafrika ühiskondades riiki parimal juhul kui laiska töömehesse, kes ei täida enda poolt võetud kohustusi või halvemal juhul kui kodutänava pätti, kellega on parem mitte kohtuda. Ta on vastik tegelane, kes võtab su raha ära ja lubab vastu midagi, mida enamasti pakutud viisil ja mahus ei sünni. Seetõttu sa temaga reeglina ei arvesta.
.png "Fotol: Tänavakaubandus Nairobi Kileleshwa piirkonnas. Autor: Jüri Lotman")
Läänes seevastu on riik perekonnaliige, enamasti selle pea. Riik kasvatab meie lapsi, et saaksime tööl käia, ja võtab meilt haiged vanemad, et me ei peaks nende kannatustega tegelema. Kui keegi kodutänaval laamendab, kutsume me appi riigi, mitte ei lahenda olukorra ise ära. Riik tegeleb meie vaimse heaoluga, klaarib meie tülisid abikaasadega, jälgib, et me inetult ei räägiks ning kui mõni nähtus meile ei meeldi, hakkame me manifesteerima, et riik selle surnuks maksustaks või seadustega kinni keeraks.
Enamike teemadega, mis meil on riigile delegeeritud, tegeleb Aafrikas kas pere- või kogukond ning tulemuseks on tunduvalt sügavamad ja küpsemad inimsuhted. Võime püüda vaimse tervise kriise ning epideemia mõõtmeid võtvat depressiooni ja ärevust lahendada retseptiravimite kuhjade ja terapeutide hordidega, kuid ilmselt oleks mõistlik vaadata ka protsesse, mis selle tulemuseni viivad. Kahtlustan, et teatud osa on selles, et jätame oma eakad kõigepealt üksinda sünnikottu ning seejärel vanadekodusse, samas topime lapsed hommikuti lasteaedadesse ning kokkuvõttes ei tea keegi, mis elu esimese astme sugulased tegelikult elavad.
Teine aspekt on suhe kannatustesse. Oluline osa Lääne ühiskonna energiast on suunatud kannatuste kõrvaldamisele — kõik peavad olema negatiivsetest emotsioonidest isoleeritud, igaüks peab end pidevalt tundma hästi. Paradoksaalsel kombel tunduvad raskused muutuvat seda suuremaks, mida rohkem neid karta. Kannatused on elu loomulik osa ning ennast neist täielikult eraldades muutume me ka üha eluvõõramaks.
Paljulapseliste perede toetuse debati ajal rääkisin kohalikele, et minu maal on elu väga raske ning inimesed pahased, sest valitsus tahab laste saamise eest veel rohkem raha maksta. Kui selgus, et ma ei teegi nalja, leiti, et inimesed mu kodumaal on lolliks läinud. Kunagi naersime elukaugete ameeriklaste üle, ent nüüd paistab, et oleme kollektiivselt samasse kohta jõudnud.
Ühtpidi on Aafrika riigid oma vaesuses kõikvõimalike väliskeskkonna šokkide suhtes haavatavamad, teistpidi on nad nendeks märksa paremini valmis, sest inimesed on raskustega harjunud ja ühiskondlikud struktuurid on oluliselt lihtsamad. Kaldun arvama, et kui ookeanid peaksid tõusma üle kallaste ning neli ratsanikku lendama — nii nagu nad seda ajaloos korduvalt juba teinud on — üle taevalaotuste, on paremad eeldused tsivilisatsiooni edasi kandmiseks musta mandri ühiskondadel.
Mida siis teha Aafrikaga ja mida läänega? Nagu ka kõikide muude suurte teemade puhul pole toimivaid valmislahendusi olemas ning tuleb püüda võtta parimat nii hegeliaanlikust kui
traditsioonilisest lähenemisest. Kahtlemata on hea, kui haigused on alistatud ning inimesed ei sure massiliselt koolerasse ja kollapalavikku. Samuti on hea, kui nad hoiavad põlvkondade vahelist sidet ning ei pea ajukeemia tasakaalustamiseks hakkama retseptiravimeid sööma, kui keegi internetis halvasti ütleb. Järjest enam ühendatud maailmas, kus nii probleemid kui lahendused globaliseeruvad, saame me peagi üksteise muredest ja rõõmudest rohkem osa. Kannatustest me kahjuks või õnneks ei pääse.
*Osutamata Hegeli kirjutistele vaid nende levinud tõlgendustele.
Sellel postitusel ei ole vastuseid