Alar Laats: Kolm mõtet Vabast Akadeemiast

1. On väga oluline, et üldse akadeemilisesse maailma on kaasatud erakapital. Ainult riigipoolse finantseerimisega piirdudes muutuks akadeemiline maailm kitsaks, piiratuks ja jäigaks. Riik kipub ju rõhutama planeerimist või projektipõhisust ja muid selliseid viise, kus terve projekti ajal peab liikuma suures osas ettemääratud radadel. Akadeemiline vabadus kipub siin kaotsi minema. Erakapital akadeemias võimaldab, vähemalt teatud määral vabaduse säilimist ja kindlustamist.
Heaks näiteks erakapitali ja riigikapitali koostööst on minu enda viimane ülikool Cambridge'is, kus erakapital (kolledžid) ja riigipoolne finantseerimine (teaduskonnad) on üsna edukalt kokku sünteesitud.
2. Ühiskonnas on vajadus seda liiki asutuste järele. Olemasolevad akadeemilised institutsioonid ei suuda katta kõiki olulisi vajadusi ja huvisid ning augud on paratamatud. Vaba Akadeemia sarnased ettevõtmised suudavad vähemalt osa neist aukudest täita.
Minu loengute kuulajaskond-vaatajaskond pole just suur. Aga ikkagi on minu juurde aeg ajalt astunud täiesti võõraid inimesi ja tänanud loengute eest. Järeldan, et on inimesi, kelle jaoks on see oluline, mida mul öelda on. Ja seda nad vist kuskilt mujalt ei kuule.
3. Töö akadeemias on stimuleeriv ka loengupidajatele enestele. Kui ma Vabas Akadeemias ei tegutseks, siis ilmselt tegeleksin samade asjadega ikkagi, aga hoopis teisel tasemel. Siis oleks see pelgalt hobi, millega võiks vabal ajal aega veeta. Nüüd aga sunnib Vaba Akadeemia raamistik, e. g., tunniplaan süstemaatiliselt tegutsema. Võiks lausa öelda, et tänu akadeemiale hobitegevus on muutunud professionaalseks tegevuseks.
Loengute pidamine sunnib mitmeid asju intensiivselt läbi ja lõpuni mõtlema, mis muidu võiksid jääda pooleli.