Elo-Mall Toomet: Mõtteid Vabast Akadeemiast
Minu esimene Vaba Akadeemiaga seotud mälestus paigutub tangantjärgi vaadates väga sobivasse konteksti. 2017. aasta sügisel toimus legendaarse klassikalise filoloogi Jaan Undi, Lupus Tartuensise, mälestusele pühendatud “Vikerkaare” erinumbri esitlus, kus tollal veel küllalt värske, kuigi kõrgemas eas alustanud bakalaureusetudengina kohal viibisin. Selliste üritustega ikka kaasas käiva veinijoomise käigus sattusin möödaminnes kuulma lausekatkeid Marju Lepajõe ja Maria-Kristiina Lotmani vestlusest, mis tundusid viitavat millelegi uuele ja äärmiselt atraktiivsele, mis on kohe-kohe teoks saamas. Pinnisime väikese entusiastliku ja arrogantse kaastudengite seltskonnaga asjaosalistelt peatselt ka rohkem informatsiooni välja ja võib ilmselt öelda, et olime Vaba Akadeemia austajad ja sellele kaasa elajad juba enne kui Akadeemia päriselt oma uksed avas. Või vähemalt trügisime sisse kohe kui uks pisut praokil oli.
Esimeste Akadeemias kuulatud kursustena on meeles Ovidiuse lugemised Maria-Kristiina Lotmaniga, peatselt ka erinevad avalikud loengud ja Ülar Ploomi suurepärased itaalia keele tunnid. Ahvatlevaid võimalusi on olnud igal aastal ja praegugi võtan osa Kristin Klausi veetud Septuaginta lugemistest ja õpin egiptuse keelt Andres Nõmmiku käe all. Ja muidugi on veel rohkem neid kursusi, millest ajapuudusel kahetsusega loobuda tuleb. Praegu olen akadeemilisel teekonal jõudnud doktorantuuri lõpusirgele ja oma uurimistöös olen saanud suurt abi ja tuge võimalusest Vabas Akadeemias ka ise loenguid ja seminare läbi viia. Nii on mitmed mu doktoritöös käsitletavatest küsimustest saanud selgemaks mõeldud või arutletud Kreeka religiooni, Kreeka hümnide ning müüdi ja rituaali teooria kursustel, mida olen saanud läbi viia ise teemasid enda jaoks avastades ja teistele neid värskelt vaimustavaid avastusi jagades.
Eelnevast tulevad ehk välja mõned aspektid sellest, mida ma Vaba Akadeemia juures eriti hindan, aga püüan mõned neist ka otsesemalt sõnastada, kasvõi selleks et püüda ise aru saada, mis mind selle asutuse juures ikkagi võlub ja miks ma seda nii oluliseks pean…
Esiteks muidugi inimesed. Vabas Akadeemias on siiani tajutav lahkunud aga armastatud Marju Lepajõe vaim, samuti aga ka teiste asutajate kohalolek ja panus. Sisuliselt sügav, avatud boheemlik, humoorikas ja toitev. Akadeemia vedajad on loonud keskkonna, kus on võimalik välja käia uljaid ideid ilma et peaks kartma, et need kaalumata kõrvale jäetakse, ja kus entusiasm ja kompetents on olulised argumendid millegi ettevõtmiseks. Lisaks algatajatele ja juhatajatele hoiavad Akadeemia head õhkkonda alal ka selle nö lihtliikmed – inimesed, kes kursusi ja muid ettevõtmisi läbi viivad ja neil osalevad. Seltskond on enamasti väike – vähemalt kui mõelda liinitootmisele suunatud haridusnägemusele, mille kohaselt ei ole alla kümne või kahekümne inimese õpetamine otstarbekas – aga alati pühendunud. Sageli saavad samad inimesed siin kokku mitmel korral nädalas või semestris aga erinevates rollides… ühel kursusel õpin mina sinult, teisel aga sina minult ja kokkuvõttes jõuavad kõik kaugemale. Nii tekib vaimne ruum, mis on turvaline, selle turvalisuse kaudu aga annab julgust liikuda uutes suundades ja võtta riske.
Kuigi Vaba Akadeemia ei ole piiratud vaid humanitaariaga, on see minu meelest oluline ja vajalik koht neile, kes hindavad ja igatsevad vanamoodsat visiooni laia haardega humanitaarharidusest, mis ei mahu kitsasse ega üldse mingisse kasti, millele ei saa panna piire ja mida ei saa kunagi lõplikult omandada. Sest kui kreeka ja ladina keel on selged – ja olgem ausad, ka kümne aastaga ei jõua nende sügavustele veel lähedalegi – siis on ju veel näiteks saksa, prantsuse, ungari, itaalia, korea, sanskriti ja egiptuse keeled. Kui Ovidius on loetud, siis on aeg pöörduda Aischylose tragöödiate juurde, kui vandenõuteooriad tuttavad, siis asuda müüte tõlgendama või tõlkimisest mõtlema. Arenguruum on lõputu ja kiiret pole samas kuhugi. Vabas Akadeemias aega on. Kuigi keegi tahab õpetada, siis leidub ka keegi, kes õpib, kui keegi igatseb õppida, leidub õpetaja. Kui tervet raamatut ei jõua ühe semestriga ära käsitleda, võetakse teine semester lisaks. Miks mitte ka kolmas. Ja siis on ju teisi raamatuid veel. Seemned idanevad aeglaselt, aga kusagil ja kunagi idanevad nad alati. Ja aed kasvab. Olgu ilm leebe või kuri.
Eelnevast tulevad ehk välja mõned aspektid sellest, mida ma Vaba Akadeemia juures eriti hindan, aga püüan mõned neist ka otsesemalt sõnastada, kasvõi selleks et püüda ise aru saada, mis mind selle asutuse juures ikkagi võlub ja miks ma seda nii oluliseks pean…
Esiteks muidugi inimesed. Vabas Akadeemias on siiani tajutav lahkunud aga armastatud Marju Lepajõe vaim, samuti aga ka teiste asutajate kohalolek ja panus. Sisuliselt sügav, avatud boheemlik, humoorikas ja toitev. Akadeemia vedajad on loonud keskkonna, kus on võimalik välja käia uljaid ideid ilma et peaks kartma, et need kaalumata kõrvale jäetakse, ja kus entusiasm ja kompetents on olulised argumendid millegi ettevõtmiseks. Lisaks algatajatele ja juhatajatele hoiavad Akadeemia head õhkkonda alal ka selle nö lihtliikmed – inimesed, kes kursusi ja muid ettevõtmisi läbi viivad ja neil osalevad. Seltskond on enamasti väike – vähemalt kui mõelda liinitootmisele suunatud haridusnägemusele, mille kohaselt ei ole alla kümne või kahekümne inimese õpetamine otstarbekas – aga alati pühendunud. Sageli saavad samad inimesed siin kokku mitmel korral nädalas või semestris aga erinevates rollides… ühel kursusel õpin mina sinult, teisel aga sina minult ja kokkuvõttes jõuavad kõik kaugemale. Nii tekib vaimne ruum, mis on turvaline, selle turvalisuse kaudu aga annab julgust liikuda uutes suundades ja võtta riske.
Kuigi Vaba Akadeemia ei ole piiratud vaid humanitaariaga, on see minu meelest oluline ja vajalik koht neile, kes hindavad ja igatsevad vanamoodsat visiooni laia haardega humanitaarharidusest, mis ei mahu kitsasse ega üldse mingisse kasti, millele ei saa panna piire ja mida ei saa kunagi lõplikult omandada. Sest kui kreeka ja ladina keel on selged – ja olgem ausad, ka kümne aastaga ei jõua nende sügavustele veel lähedalegi – siis on ju veel näiteks saksa, prantsuse, ungari, itaalia, korea, sanskriti ja egiptuse keeled. Kui Ovidius on loetud, siis on aeg pöörduda Aischylose tragöödiate juurde, kui vandenõuteooriad tuttavad, siis asuda müüte tõlgendama või tõlkimisest mõtlema. Arenguruum on lõputu ja kiiret pole samas kuhugi. Vabas Akadeemias aega on. Kuigi keegi tahab õpetada, siis leidub ka keegi, kes õpib, kui keegi igatseb õppida, leidub õpetaja. Kui tervet raamatut ei jõua ühe semestriga ära käsitleda, võetakse teine semester lisaks. Miks mitte ka kolmas. Ja siis on ju teisi raamatuid veel. Seemned idanevad aeglaselt, aga kusagil ja kunagi idanevad nad alati. Ja aed kasvab. Olgu ilm leebe või kuri.
Elo-Mall Toomet
Sellel postitusel ei ole vastuseid