Alar Laats: Reisimärkmeid Setomaalt

Kus on Setomaa?

Intuitiivselt võib vastus tunduda lihtne. Aga kui hakata piire täpsustama, osutub asi keerulisemaks.

Tänapäeva Eesti Vabariigi territooriumil, Võru maakonna idaservas vastu Venemaa Föderatsiooni piiri asub Setomaa vald. Ajalooliselt ei ole see aga kogu Setomaa. Suur tükk Setomaad on naaberriigi Petseri rajoonis.

Kahe sõja vahel oli Eesti Vabariigis eraldi Petseri maakond või Petserimaa, mida mõnikord on nimetatud ka Setomaaks. See nimetus ei ole sisuliselt päris täpne. Tollase Eesti Vabariigi piir kinnitati Tartu rahulepinguga 1920. aastal. Selle piiri kaguosa ei langenud kokku selleaegse setode asuala idapiiriga. Seto külad jäid üldjoontes sellest piirist kümmekond kilomeetrit lääne poole. Petseri maakonna lõunaosas, Lõuna vallas keskusega Lauras setosid õieti polnudki. Petserimaa piir märgiti maha seal, kuhu Eesti kaitsevägi oli Vabadussõja käigus jõudnud.

Kui oleksite tahtnud tollal rännata mööda sirgjoont näiteks Pihkvast Obinitsasse Petserimaa lääneosas, siis oleksite liikunud kõigepealt riigipiirini, mis asus umbes 15 km kaugusel Pihkvast. Seejärel oleksite läände matkates jõudnud venekeelsetesse küladesse.  Umbes 10 km pärast algas seto ja vene külade segapiirkond.[i]  Sealt edasi läände liikudes oleksite sattunud seto külade vööndisse, Irboska nulka. Seejärel oleks teie teele jäänud järgmine vene külade vöönd. Pärast seda oleksite jõudnud taas seto külade piirkoda, seekord Saurova nulka. Ning siis oleks uuesti tulnud vene külade piirkond. Sealt edasi Petseri ümbruses olid segamini seto ja vene külad. Ning lõpuks, umbes praegusest kontrolljoonest alates, oleksite matkanud setode aladel kuni Piusa jõeni, mille läänekallas kuulus juba Võrumaale. Suur osa Piusa jõest on ajaloos olnud setode ja eestlaste, aga veelgi üldisemalt Rooma mõjualade ja Bütsantsi mõjualade, läänekristluse ja idakristluse rajajooneks.[ii]

1934. aasta rahvaloenduse andmetel[iii] oli Petserimaa 64 712-st elanikust setosid 13 438[iv] ning venelasi 41 066. Seega oli setosid umbes 21% ning venelasi umbes 63%. Lisaks elas seal veidi üle 10% mittesetodest eestlasi, üle 2% lätlasi ja näpuotsatäis sakslasi. Seetõttu pole tollast Petseri maakonda päris korrektne nimetada Setomaaks. Osa sellest oli setode asuala, üpris suure ala moodustasid aga vene külad.

Tänapäeval peab Eestis ennast enam-vähem setodeks umbes 12 500 inimest. Setomaa vallas elas 2024. aasta algul 2784 inimest. Ei ole täpselt teada, kui paljusid neist saab rohkem või vähem setodeks pidada, kuid hinnanguliselt vast umbes 1500. Seega elab väljaspool Eesti Vabariigi Setomaad umbes 11 000 setot. See on üsna suur osa. Tõsi, ega nad kõik ei mahukski Setomaa valda elama.

Ametlike andmete kohaselt elab Vene Föderatsiooni Petseri rajoonis alla 170 seto. Veidi elab setosid ka kaugel Siberis, Krasnojarski krai mõnes seto külas. Sealkandis rännanute sõnul võib neis külades veel praegugi seto keelt kuulda. Aga kuhu on kadunud ajaloolise Setomaa venepoolse osa setod? Võib nimetada vähemalt kaht teineteist mittevälistavat tegurit . Esiteks, arvatavasti ei pea osa Venemaal elavaid setosid vajalikuks ennast ametlikult setodena identifitseerida. Põhjusi ei ole raske aimata. Teiseks liikus nõukogude ajal, mil suur osa setode asualast oli Vene NFSV osaks, palju noori setosid elama Eesti NSV aladele. See protsess jätkus hiljemgi. Küllap on see aidanud kaasa ka setode arvukusele mujal Eestis, s.t väljaspool Setomaa valda.

Kes on setod?

Ühe määratluse järgi on setod seto keele rääkijad ning seto keel on eesti keele murre või murrak. Sel juhul on setod lihtsalt ühte murret rääkivad eestlased. Aga on olemas ka teistsugune arusaam, mille kohaselt on seto keel täiesti iseseisev ja setod on eraldi rahvus.[v]  Selline enesemõistmine on setode – iseäranis nooremate – seas viimastel aastakümnetel üha enam levinud ning nende identiteet Eesti iseseisvuse ajal tublisti tugevnenud. Olen seda meelt, et enamasti on identiteedi puhul inimesel endal õigus otsustada, kes ta on. Kui setod ise otsustavad eraldi rahvus olla, siis nad seda ka on.

Setodel on peale oma keele veel teinegi oluline tunnus – nad on ida-ortodokssed kristlased või vähemalt kuuluvad ida-ortodokssesse kirikusse.[vi] Osa eestlastest astus ida-ortodokssesse kirikusse 19. sajandi usuvahetusliikumise käigus või ka hiljem. Setod on olnud ida-ortodokssed kristlased märksa kauem. Kui eestlased on suurema osa ajaloost kuulunud Õhtumaa kristluse sfääri, siis setod olid kuni Eesti iseseisvumiseni ja Tartu rahu piiride kehtestamiseni Bütsantsi kristluse sfääris.

Petseri ja Mõla

Väga olulist rolli eriti just läänepoolsete setode ristiusustamisel ja ristiusu süvendamisel on etendanud Petseri klooster. Arvatavasti algas kloostri tõsisem mõju alles 16. sajandil, eriti pärast Liivi sõda. Ei ole välistatud, et läänepoolsetest setodest said ida-ortodokssed kristlased alles Petseri kloostri aktiivse misjonitegevuse tõttu ning et siinsed setod olid varem Tartu piiskopkonna mõjul läänekristlased.

Petseri on tänaseni setodele oluline keskus, kuigi linna külastamine on muutunud üha raskemaks. Kahe sõja vahel oli see maakonna pealinn ning varem läbi sajandite tähtis kaubanduskeskus. Tänu siia 1473. aastal rajatud kloostrile muutus see aga ka oluliseks vaimseks ja vaimulikuks keskuseks. Petseri on oluline palverännukoht, kuhu on tuldud tähtsate kirikupühade puhul. Siin on ka paljude esivanemate kalmed. Petseris on tänaseni setodel oma kirik – väike puust Varvara kirik, mis on pühendatud Püha Usukannataja Varvarale.[vii] Aastail 1933–1940 tegutses linnas Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku vaimulik seminar.

Mõla küla on vähemtuntud koht. See asub 4 kilomeetrit Irboskast loodes Mõla järve läänekaldal. Sealne kirik ja setode surnuaed on tänaseni idapoolsete setode üks tähtsamaid pühapaiku.

Kunagi asus siin Mõla klooster,[viii] mis võis etendada olulist rolli ümbruskonna setode ristiusustamisel või vähemalt nende usu süvendamisel. Klooster rajati umbes samal ajal kui Petseri klooster ehk 15. sajandi lõpupoole ning suleti 1764. aastal keisrinna Katariina II käsul.[ix]

Võimalik, et idapoolsed setod ristiusustati mingil tasemel juba tublisti enne Mõla kloostri rajamist. Siinkandis oli juba pikka aega olnud oluliseks keskuseks Irboska.[x]

 Setode ristiusk

Vene ortodokssed kristlased on nimetanud setosid mõnikord pooleusulisteks – poluvertsõ, полуверцы. Nende silmis ei ole setod päris sellised, nagu on vene „normaalsed õigeusklikud“ ehk православные. Erinevad on ju nii setode kombed, riided kui kogu kultuuritaust, pealegi ei kõnele nad vene keelt. Tõsi, ega keskmine kirikusse sattunud venelanegi kirikuslaavikeelsest jumalateenistusest suurt aru ei saa.

Mida on siis setode ristiusule ette heidetud? Üks etteheiteid on olnud viljakusejumal Peko kultus. Nii olevat veel eelmise sajandi algupoole Peko poole palvetatud. Tõsi, sellist teavet on vaid väikese rühma kohta ning sellest ei saa kuidagi järeldada, et see oli setodele üldiselt omane. Rääkida Pekost kui kõigi tolleaegsete setode Jumalast oleks sama hea, kui järeldada näiteks 19. sajandi alguses Eestis esinenud taevaskäijate liikumisest, et Eesti luterlastel on kombeks taevas käia. Setodel on olemas oma eepos Peko. Aga see on ortodokssete setode jaoks sama palju paganausu jäänuk kui Kalevipoeg luterlikele eestlastele.

Näib, et suur osa setosid ei teadnud eelmise sajandi algupoole Pekost enam midagi, või kui teadsid, siis kirikuõpetaja ja rahvaluuleteadlase Matthias Johann Eiseni populaarsete kirjutiste põhjal.

Setodele on ette heidetud ohverdamisi allikatele, kividele jm. Küllap on selles oma tõetera, aga sellest kombest pole priid ka mõned teised ennast kristlasteks pidavad rahvad.

Ohverdamine võib küll olla vana kristluse-eelse usundi jäänuk, aga ei pruugi. Me ei arva ju, et Juhan Liivi jutustuses „Peipsi jääl“ hädas olnud meeste suured tõotused ja väikesed ohvriannid oleksid olnud paganausu jäänused. Ohverdused ja nendega seotud tõotused on pigem üldinimlikud nähtused.

Kui Peko kultus ja kividele-allikatele ohverdamine võiski kunagi olla seto religioossusele omane, siis tänapäeva need küll ei iseloomusta. Üks silmapaistvamaid kristluse ilminguid, mida iga veidigi tähelepanelik Setomaa külastaja märkab, on siinne tsässonate rohkus.[xi] Setomaa valla viiele ida-ortodokssele kirikule lisaks on siin veel vähemalt 25 tsässonat. Sõjaeelses Petseri maakonnas oli neid tublisti üle 150. 

Enamik tänapäeva Setomaa valla tsässonatest on hooldatud ja neid kasutatakse, paljud on viimastel aastakümnetel taastatud või lausa ehitatud. Need on külakabelid, ent enamus neist ei ole rajatud kirikliku institutsiooni poolt, vaid kohalike inimeste omal initsiatiivil. Nad on väikese kiriku moodi, kuid teoloogilises mõttes ei ole tsässonad kirikud, vaid vagaduse, palvuse ja harduse paigad. Neid kasutatakse nii kogukondlikult kui ka individuaalselt ning neil on kindel koht tänapäeva setode usuelus. Tsässonaid võib kasutada ka lahkunu matuse-eelseks hoidmiseks. Tavaliselt käib preester korra aastas siin teenistust pidamas, just tsässona-külapühal, mis on igas külas erinev. Aga enamjaolt kasutavad kohalikud neid kabeleid Jumalaga otseseks suhtlemiseks.

 Siin- ja sealpool rajajoont

Kahekümnenda sajandi ajalugu on seto rahva ja maa kaheks tükiks löönud. Üks osa on siin ja teine seal, vahelt läheb läbi riigipiir. Aja jooksul on selle eraldusjoone ületamine üha raskemaks muutunud. Kuigi enamus seto rahvast elab siinpool, siis on teisel pool ometi nii sugulasi kui ka tuttavaid, hulgaliselt kunagisi kodukohti ja kohe väga palju lähedaste hauakalmeid.[xii]

Kalmistutel on Setomaa religioossel maastikul oluline roll. Neil hooldatud ja hoitud surnuaedadel võib iseäranis suurte pühade ajal näha rohkelt elavaid inimesi. See pole pelgalt leinav või nostalgiline kalmetel käimine ning haudade hooldamine. Kalmistule minek tähendab lahkunutele küllaminekut. Ja külla minnes on ju tavaks üheskoos süüa. Haudadel einestamine ongi omamoodi lauaosadus siinolijate ja lahkunute vahel. See aga tähendab, et sidemed ja suhted veel siin maailmas elavate ja siit juba lahkunute vahel pole katkenud. Seda võib kogeda ka surnuitkudes ja teisteski lahkunuga seotud kombetalitustes.

Tavakujutluse kohaselt on elavate ja surnute maailmad teineteisest ületamatu piiriga eraldatud. Setode jaoks pole see rajajoon kahe maailma vahel hermeetiliselt suletud, kommunikatsioon siinolijate ja sealolijate vahel jätkub. Peamisteks suhtluskohtadeks on olnud kalmistud ja hauakünkad. Paraku on ajaloosündmused need olulised külastused pea võimatuks teinud, sest paljude setode perekalmed on jäänud teisele poole riigipiiri. Seega on lahkunute ja veel mitte lahkunute suhtlusele tõke ette pandud. Poliitiline piir on ületamatu.

Jumal on setodele armu heitnud ja lasknud neil esivanemate kogukonnaga teatud moel lähestikku olla. Elu ja surma piir ei ole uskliku seto jaoks ületamatu. Inimeste juures seda armulisust pole. Inimeste ehitatud müürid lahutavad mitte ainult elavaist, vaid ka lahkunuist.

[i] Segapiirkondades olid seto ja vene külad kõrvuti, aga siin seguneti harva.

[ii] Setode nõukogude-eelsete asualade kaarti vt https://www.hoimuloimed.ee/index.php/hoimurahvad-ja-keeled/setod/ Või detailsem kaart: https://www.regio.ee/toode/setomaa-rahvusatlase-jargi/

[iii] Vt Leo Reissar, Setumaa läbi sajandite. Petserimaa, „Kupar“ 1996, lk. 124.

[v] Nõnda otsustas ka VI Seto Kongress 2002. aastal Vt Lillak, Anti. 2014. «Setode kujunemise kohta käivast diskussioonist». Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat, 2013. Tartu, lk. 167.
[vi] Minu teabe kohaselt on nad eelkõige EAÕK ja mitte MPEÕK liikmed.

[vii] Selle vaimulikuks oli pikka aega isa Jevgeni Pelešev (1930 – 2021,) kes suhtles nii eesti kui seto keeles. Aja jooksul on kogudusega ühinenud üha rohkem venelasi ning nüüdseks on jäänud koguduse liikmeteks vaid üksikud setod. Vt http://setoinstituut.ee/kalmistud/oigeu.html

[viii] Vt https://arhiiv.err.ee/video/vaata/mola-klooster-setumaal

[ix] Enamlased polnud esimesed võimumehed, kes Venemaal kloostreid sulgesid ja kiriku maid konfiskeerisid.

[x] Vt https://arhiiv.err.ee/video/vaata/vana-irboska-ajalugu-ja-legendid

[xi] Kui peaksite sisenema Setomaa valda Räpina poolt läbi Võõpsu üle Setomaa piiriks oleva Võhandu jõe, siis kohe pärast silda tervitab teid vasemat kätt üks tsässon kui omalaadne seto religioossuse sümbol.

[xii] Teiselpool piiri olevate kalmistute kohta vt Petserimaa kalmistute andmebaas, https://kalmistud.vercel.app/index.html Setod pole lahkunuid unustanud.