Veel kord Sophoklese “Antigonest” – kes on selles loos kangelane?

Kui kaaluda Antigonet peategelasena aristotelliku kangelase mudeli järgi, siis on tal olemas ka vajalik suursugune päritolu ning paratamatult kurva lõpplahenduseni viiv traagiline viga – järeleandmatus ja liigne enesekindlus. Ehkki selle loo pöörak, st Aristotelese järgi hetk, kui tegutsemine muutub tõenäosuse või paratamatuse tõttu vastupidiseks, ei ole otseselt seotud Antigone valikutega, väljendab ta oma vangistuseelses lõpulaulus siiski kurbust ja kahetsust, et ta elu jääb elamata.

Miks siis ikkagi nii paljud uurijad arvavad, et tragöödia tegelik kangelane on Kreon? Esimeseks argumendiks on sellised formaalsed tunnused nagu lavaaeg ja värsiridade arv: Kreonil on mõlemat tunduvalt rohkem, samas kui Antigone kaob tragöödia viimasel kolmandikul publiku eest sootuks, veelgi enam, teksti lõpuosas teda enam üldse ei mainitagi. Just Kreon on selle konflikti südames ja tema ümber keerleb kogu tegevus: Kreon on see, kellega tulevad järjest rääkima koor, valvur, Antigone, Haimon, Ismene ja teatajad. 

Kui Antigone on konflikti käivitaja, siis Kreon on see, kes langetab otsuseid ja juhib sellega sündmusi: tema otsus jääda matmiskeelule kindlaks ning määrata selle rikkumise eest kõige karmim karistus toob kaasa ta abikaasa ja poja surmad, st valedest valikutest tingitud katastroof tabab otsesemalt Kreoni kui Antigonet. Antigonet võib aga sellise tõlgenduse kohaselt käsitleda hoopis antagonistina, kes sunnib Kreoni oma väärtuste ja valikute üle järele mõtlema.

Aristotelliku mudeli järgi on traagilise kangelasega seonduvaid omadusi Kreonil rohkem: Kreon on see, kes juhib pöörakut, kui ta saab aru, et on eksinud, ning otsustab Antigone vabastada ja tema venna siiski maha matta. Ka äratundmiseni jõuab nimelt Kreon, kui ta saab aru, et tema enda halvad otsused on tema lähedaste surma põhjuseks. Antigonel me sellist meelemuutust ei näe, tema jääb lõpuni oma valikutele kindlaks[1]. Kreoni traagiline viga, mis ta lõpuks hukatusse viib, on selge: see on hübris, pime usk oma eksimatusesse, veendumus, et tema tehtud otsused võivad trotsida vanu tavasid ja uskumusi. See väljendub võimetuses arvesse võtta teiste inimeste nõuandeid, muuseas ka ülbes käitumises jumaliku prohveti Teiresiasega.

Kreoni saatus on kooskõlas ka Aristotelese soovitusega, et kangelast tuleks näidata muutuses õnnest õnnetusse: ühel hetkel on ta valitseja, tema naine ja poeg on elus, järgmisena kaotab ta kõik. Aristotelese sõnul on ilmne, et sellises muutuses ei tohiks näidata ei liiga väärtuslikke ega ka liiga pahelisi mehi, sest esimene ei ärataks mitte hirmu ja kaastunnet, vaid tülgastust, teine aga ei suudaks tekitada ei kaastunnet ega hirmu. On märkimisväärne, et Antigone ei vasta selles mõttes üldse eriti hästi Aristotelese mudelile: tema puhul ei saa rääkida ei muutusest õnnest õnnetusse ega ka õnnetusest õnnele[2].

Üks kõrvalisem argument Kreoni kui peategelase kasuks on koori sugu. Nimelt on Sophoklese säilinud tragöödiates koorid samast soost kui peategelane: näiteks “Kuningas Oidipuse” kooriks on Teeba raugad, “Elektra” kooriks aga Mükeene naised. “Antigones” moodustavad koori samuti Teeba raugad, st meessoost koor viitaks justkui meessoost kangelasele.

Kuid ka Kreoni peategelaseks tunnistamine ei ole probleemitu. Üks küsimusi, mis kohe tekib, on katarsise võimalikkus: kas siis tõesti oli demokraatlikus Ateenas jäigale, vanameelsele ja autoritaarsele Kreonile võimalik sel kombel kaasa elada ja tema pärast nii sügavat hirmu tunda, et tragöödia lõpus tema muutumist nähes katarsist kogeda? Ent kui see algul nii enesekindel ja paindumatu valitseja jääb ilma kõigest, mis on talle armas, kaotab oma pere, vaatab jõuetult pealt, kuidas mureneb tema võim ning jääb viimaks publiku ette kannatama üksildase, murtud, kahetseva vana mehena, siis on ehk kaastunne ikkagi võimalik? Saab isegi öelda, et Kreon on Aristotelese mõttes ideaalne tegelane, keda seada õnnest õnnetusse sattuma: ta ei ole küll väärt inimene, aga ta pole ka otseselt paheline, ta ongi, nagu Aristoteles sõnastas: „selline, kes pole eriliselt väljapaistev vooruse ja õigluse poolest ning kes ei satu õnnetusse mitte pahelisuse ja kõlvatuse, vaid mingi eksiarvamuse tõttu.“ (Tlk Jaan Unt) [3] Sellegipoolest tundub lihtsam kaasa elada Antigonele ja kogeda katarsist, kui ta otsustab valitseja käsust hoolimata oma venda matma minna. Antigonele kaasa elades on aga päris keeruline suhtuda Kreoni teisiti kui antipaatiaga[4].

Need vastuolud on siiski võimalik ka lepitada: mitmed tõlgendajad on seisukohal, et „Antigone“ puhul on tegu seda tüüpi tragöödiaga, kus ühel süžeel on kaks peategelast: tragöödia tekib mitte ühe, vaid kahe inimese otsuste tõttu – et kumbki ei ole nõus järele andma, on kokkupõrge ja sellele järgnevad kannatused vältimatud mõlema jaoks. Nii on nähtud tragöödia esimest poolt Antigone loona, teist poolt aga Kreoni loona. [5]

Ning lõpuks on neidki, kes arvavad, et vaidlused selle tragöödia peategelase üle on viljatud. Sophoklese lugu võib tõlgendada ka hegellikus vaimus mitte kahe tegelase vastasseisuna, vaid kahe lepitamatu väärtusmaailma konfliktina, mis päädib paratamatult katastroofiga. Hegelist lähtudes ei ole siin tegu mitte niivõrd hea ja halva kokkupõrkega, kus ühel poolel võitleb kangelane, teisel antikangelane, vaid kahe erineva eetilise süsteemi põhimõttelise vastasseisuga, milles kummalgi poolel on omas raamistikus täiesti põhjendatud õigus: ühel poolel on linn, selle heaolu ja kehtiva korra säilimine, teisel poolel perekond ja selle religioossetest talitustest kinnipidamise vajadus[6]. Kui need süsteemid aga satuvad vastuollu niisugusel moel, et kummalgi poolel ei ole võimalik järele anda, osutub see lõpuks mõlemale hukatuslikuks. Siin ei olegi kangelasi, sest üksikisikud ei eristu eetilisest tervikust, kuhu nad kuuluvad, vastupidi, nad on olemuslikult tervikuga ühtsed ja esindavad seda kompromissitult.[7]

Maria-Kristiina Lotman

[1] Seda argumenti on siiski kerge tõrjuda: ka teistes Sophoklese tragöödiates on kangelasi, kes meelt ei muuda. Näiteks jäävad lõpuni endale kindlaks Philoktetes, Neoptolemos ja Herakles.

[2] Vt ka Kaufmann, Walter 1968. Tragedy and Philosophy. Princeton: Princeton University Press, lk 115.

[3] Aristoteles, Luulekunstist 13.

[4] Cairns, David 2016. Sophocles: Antigone. London: Bloomsbury, lk 30.

[5] Cairns, David 2016. Sophocles: Antigone. London: Bloomsbury, lk 29-30.

[6] Hegel, Georg W. F. 1975. Aesthetics. Oxford: Clarendon, lk 221.

[7] Samas, lk 188.