Ootamisest, ootusest ja Giorgio Manganelli ootajast

Ootamine on enamasti seotud teisega (ehkki ootamine võib-olla seotud ka endaga, teiseneva endaga, isegi endale ootamatu endaga). Ootamine on vahe, vahemaa, mõnikord lausa kuristik – ootus. Ootus on tühimik praeguse ja tulevase vahel ja sellisena teravasti tajutav. Tekib aja tunne ja aja ruum; ruum, mis asetub aega ja avaneb ajas teistmoodi: tühjana, mis tuleb millegagi täita. Harilikult vist täidetakse seda ootusega mingist oletatavast või loodetavast seisundist. Derridaalikult väljendudes on „ootus“ muidugi ilmaolek oodatud „Oo!“-st. Mõnikord ehk meenutatakse juba olnud seisundeid – mälestusi mingitest täidetustest või poolikustest. Mitte asjata ei kirjutanud 19. sajandi poeet Leopardi ootuse täiuslikkuse tõotusest ja täitumise enda mannetusest. Tõeline, täiuslik ootamine on ootuse nautimine, ooteaja laiendamine, selle laienemise laskmine. Sest siis võib ootamise ruum täituda asjadega, mida poleks nagu oodanudki.

Just sellise ootamise ruumi täitmisest kirjutab Giorgio Manganelli (1923-1990) oma loos peakirjaga 33, mis kuulub lühilugude kogumikku „Sadakond. Sada lühikest jõgiromaani“ („Centuria. Cento piccoli romanzi fiume“, 1979). Tõepoolest, need lood voolavad nagu emajõgi, mida väiksemate kõrvalaharudega joodetakse ja mille kulgemine on enamasti seotud keskse tegelasega, peavoolu kandjaga. 33-s on selleks meisterootaja, kellele just ootamisest on saanud ootuse „oo!“

Ülar Ploom

Aja jooksul on temast saanud kirglik ootaja. Ta armastab oodata. Ise täpsemast täpsem, jälestab ta täpseid inimesi, kes oma sõgeda punktuaalsusega röövivad temalt uskumatu naudingu, mida pakub too tühi ruum, kus ei juhtu midagi lihtinimlikku, etteaimatavat, päevakajalist, kus kõigel on tuleviku erutav ja määratlematu hõng. Kui kohtumine on tänavanurgal, meeldib talle ette kujutada kõiksugu möödarääkimisi: ta kõnnib järgmise nurgani, pöörab tagasi, vaatab ringi, silmitseb ümbrust, läheb üle tänava; ootamine muutub seikluslikuks, rahutuks, lapsemeelseks. Oli aeg, kui kümneminutiline hilinemine tekitas temas tumma raevu, justkui oleks teda solvatud. Nüüd sooviks ta viieteistkümne-, lausa kahekümneminutilisi hilinemisi. Aga hilinemine peab olema ehtne, seepärast pole varem kohale minemisest kasu. Mõnikord on ootamine paigalolek; ta leiab mingi asja, millele istuda, toetab end sellele ja kiigutab keskendunult ühte jalga; siis vaatleb kinganina – seda poleks mitte mingil muul ajal terve päeva kestel võimalik teha. Kui ootamine läheb pikemaks, vahetab ta jalga, uurib oma põlve; siis võtab kaabu peast ja silmitseb tähelepanelikult selle voodrit; loeb tähthaaval kübarameistri nime ja aadressi; paneb kaabu jälle pähe, lobiseb natuke endaga, nagu oleks ta äsja kohatud võõras: räägib ilmast, moest, isegi poliitikast, aga ettevaatlikult, sest kunagi ei tea, mida keegi sellest arvab.

Talle meeldib pakkuda kohtumiseks varjulisi kohti, näiteks sammaskäike, mis võimaldavad tal pikalt jalutada, nautida mis tahes viivitusi aeglase mõnuga, nagu külaliste ootel peremees keset aeda. Tegelikult saabki temast ootamise ajal selle koha omanik; ta võtab seal platsi nagu võõrustaja kunagi, ja hilinemine on loomulik kingitus, mida üks helde peremees ei keela külalistele, kes tulevad kaugelt – samas kui tema ise on kogu aeg kodus. Kui ilm tõmbub pilviseks ja tuuliseks, soovitab ta kohtumispaiku, mis jäävad kirikute lähedusse. Juhul kui peaks hakkama sadama, meeldib talle üle kõige minna varjule peaaegu alati hämarasse ja pooltühja kirikusse ja pühenduda seal oma salajasele ja hardale ootusele. Ta loeb üle küünlad, tervitab peanoogutusega püha Antoniust ning särgikeses lapsukest tema süles, ja vaatab ainiti altari poole, keha lõdvestunud, ilma mingi kannatamatuseta, salajase lootusega – vaevu aimatavas ootuses, mis on tema olemasolemise meistriteos.

Giorgio Manganelli teksti lugesid, arutasid ja tõlkisid Eneli Külaots, Velda Lauringson, Maria-Kristiina Lotman, Anu Pedosk, Suule Peetre, Ülar Ploom, Marju Randlane, Kadri Suitsmart, Karl Tetsmann, Marju Unt, Ivo Volt.