Agne Pilvisto: Vaba Akadeemia sünnipäevaks
Vaba Akadeemia oli mitmeid aastaid ülikooli kõrval minu teine vaimne kodu Tartus. Ehkki tee Jakobi mäest üles oli tihtilugu vaevaline ja väsitav, eriti suvel suure palavaga või pärast pikka koolipäeva, siis kusagil poole kallaku peal tabas mind ühtelugu, mingi veidra järjekindlusega ja alati kuidagi ootamatult Tartu vaim. Ma vist ei oska seda fenomeni teisiti nimetada, aga mäletan selgelt, et nii mõnelgi kursusel osalemisega käis eriti algusaastatel kaasas mingi erilise vaimsuse aura, eksklusiivsuse tunne – et sellist asja mujal ei õpita ega õpetata, ja et just meie, käputäis tudengeid, oleme spetsiaalselt välja valitud lugema varakristlike kõrbeisade ütlusi ja jutustusi, Ovidiuse lopsakat mütoloogiliste lugude varamut või Aischylose hämarat ja sünget, aga väga ilusat tragöödiatriloogiat.
Aegamööda on meie algne tudengituumik hakanud ka ise Vabas Akadeemias loenguid pidama, klassikaliste filoloogidena alustades on igaüks käinud oma käänulist teed, leidnud oma niši – üks õpetab lugema ja tõlgendama Septuagintat, teine tegeleb süvitsi kreeka mütoloogia ja religiooniga, mina ise Süüria jumalanna ja Rooma orientaalsete kultustega. Endistest õppejõududest on saanud õpilased ja vastupidi, see kõik on toimunud kuidagi orgaaniliselt ja ideaalis üks õppeasutus nii toimida võikski. Vaba Akadeemia on ainulaadne sellegi poolest, et võrdlemisi väikese, aga pühendunud õpilaskonna seas valitseb range vabatahtlikkuse printsiip – midagi ei tehta kohusetundest, vaid puhtalt isiklikust huvist lähtuvalt. Ei ole kontrolltöid, eksameid ega hindeid, lihtsalt tudeerimise nauding. Ja mis kõige meeldivam – sellele ei pea kunagi tulema lõppu.
Aeg on näidanud, et igasugu salahuvide ja sahtlikirjutistega õppejõude, tudengeid ja muidu asjaarmastajaid leidub kõigis Eesti kõrgkoolides ja neist väljaspoolgi – küll aga on Eesti haridusmaastikul üsna erakordne, et on loodud akadeemia, mis suudab kõiki neid inimesi ja huvisid mahutada, rahastada ja kokku tuua. Kui piirduda lühikese loeteluga, siis kus mujal oleks võimalik eesti keeles omandada korraga sanskriti, egiptuse, vanakreeka, itaalia ja ungari keelt? Õppida lisaks antiikmaailmale tundma korea ja jaapani, klassikalise araabia või 19. sajandi vene kultuuri? Teha kaasa reise Kaug- ja Lähis-Ida, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma usulisel maastikul? Raske on hinnata nii ulatusliku ajas ja ruumis rändamise mõju uuriva inimese silmaringile ja isiklikule arengule, rääkimata üldhariduslikust panusest, mille toob kaasa erikursuste ja loengute vahendamine laiemale publikule (Youtube’is, Spotify’s, Postimehe ja Vaba Akadeemia kodulehel) – sest ei levi ainult teadmised, vaid ikkagi ka midagi muud, midagi väga olulist. Jääb ainult loota, et horisondi avardumine võib jätkuda.
Sellel postitusel ei ole vastuseid