Elo-Mall Toomet: Pühamusse peidetud lapsed ja katlast välja kepslev tall – Medeia mitu nägu

Euripidese juurest pisut kaugemale liikudes ja erinevaid Medeiaga seotud antiikallikaid vaadeldes muutub pilt ähmasemaks ja samas veelgi huvitavamaks. Medeia ei tapa kaugeltki alati oma lapsi – juba antiikajal leidus ka neid, kes arvasid et korinthoslased, Medeia laste tegelikud tapjad, olid Euripidesele maksnud, et ta nende süü võõramaise nõidnaise kaela veeretaks.[1] Lisaks emale ja tapjale oli Medeia veel palju muud – armunud tüdruk, nõid, valitsejanna – ja lisaks Korinthosele mängisid tema loos olulist rolli mitmed teised paigad. Nii tekib teemasse süvenedes tahtmine Medeia tegelaskuju pisut laiemalt avada ja sealjuures ehk ka tema mainet kaitsta. Süngus ja tavamoraali vaatepunktist koletud veretööd kipuvad temaga küll ikka kaasas käima, need paigutuvad aga laia ja keerulisse mütoloogiliste motiivide ja rituaalsete detailide mustrisse, mille lahtiharutamine ja Medeia taandamine ühele või teisele aspektile ei ole päriselt võimalik. Püüan selle harutamisega siin siiski pisut tegeleda.

Medeia ilmub pildile nn Argonautide müüdis, loos sellest, kuidas Tessaalia kangelane Iason koos oma kuulsate kaaslastega Musta mere lõunarannikul Kolchises kuldvillaku järel käis. Kolchise kuningas oli päikesejumal Heliose poeg Aietes, kelle tütar omakorda Medeia. Et aga mõista Kolchises toimunu tausta, tuleb visandlikult ära mainida ka selle kaks erinevat taustalugu. Nimelt käivitas kuldvillaku Kolchisesse sattumise üks samuti kummaline ja laste tapmisega seotud kangelanna, Teeba kuningasoost pärinev Ino, kes tahtis hävitada oma mehe ja tolle esimese naise lapsed Phrixose ja Helle. Ta võltsis Delphi oraakli kuulutuse, mis justkui näidanuks, et ikaldusest pääsemiseks tuleb ohverdada poisslaps, tema mehe poeg Phrixos. Enne kui ohver teoks sai, päästeti aga lapsed ja kuldse villaga jäär viis nad lennates põgenema. Helle kukkus teel merre, paigas, mida tema järgi edaspidi Hellespontoseks nimetati. Phrixos jõudis õnnelikult Kolchisesse, kus kuningas Aietes ta lahkelt vastu võttis. Kuldvillaga jäär ohverdati jumalatele ja ta vill riputati Arese hiide, kus lohemadu seda valvama asus. Ino ise läks hiljem hulluks, keetis katlas omaenda poja Melikertese ning hüppas merre, kus temast sai jumalanna Leukothea, Melikertesest aga kangelane Palaimon, kelle auks peeti edaspidi Isthmose maakitsusel panhellenlikke Isthmia sportmänge.

Teine eellugu räägib kangelasest Iasonist, kelle onu, kuningas Pelias, ennustuse tõttu kartis, et noormees ta troonilt tõukab, ja saatis tolle seepärast lootusetuna näivale retkele maailma servas asuvat kuldvillakut ära tooma.[2] See retk ei olnud määratud õnnestuma ja ei oleks ka õnnestunud, kui asjade käiku ei oleks sekkunud Iasonisse ülepeakaela armunud Medeia. Armumise taga võis sealjuures olla jumalik sekkumine – Iasonit kaitsnud Hera palus Aphroditel oma võimu sel moel rakendada. Aietesel ei olnud soovi kuldvillakut Kreeka kangelastele kinkida ja mõningatel andmetel plaanis ta külalised igal juhul tappa, esialgu aga andis (nagu Pelias enne teda) Iasonile pealtnäha võimatud ülesanded. Nõiavõimetega Medeia aitab oma väljavalitul need täita – ta võidis Iasonit salviga, mis kaitses kangelast tuldpuhuvate künniveiste eest, õpetas, kuidas pääseda lohehammaste külvamisest sündinud sõdalaste käest ning uinutas lõpuks võlurohuga kuldvillakut valvava lohe. Kui villak oli Medeia abiga kätte saadud, viis Iason ta pruudina endaga kaasa. Esialgu tundub kõik selge ja kaunis ja võime hakata arvama, et tegu on teada-tuntud imemuinasjutu süžeega, kus kangelase seikluslik retk kenasti korda läheb. See mulje ei jää aga kuigi kauaks püsima.

Teel Kreekasse leiab aset üks Medeia-müüdi veidramaid ja võikamaid episoode – Medeia venna Apsyrtose tapmine. Mõningatel andmetel võtsid Medeia ja Iason Apsyrtose kaasa ning Medeia lõikas ta tükkideks ja loopis laeva järele merre, et tagaajajaid aeglustada. Aietes pidi nüüd oma poja kokku korjama, et oleks võimalik teda kombekohaselt matta – võimalus, mis oli Kreeka traditsioonis möödapääsmatult oluline. See lugu meenutab muinasjutte, kus üle õla visatud kammist kõrguv mets ja muud samalaadsed takistused aitavad peategelastel pakku pääseda. Pääsemiseks sooritatud lähisugulase mõrv aga ei sobi selle munasjutusüžeega hästi kokku ja pöörab peategelaste rollid justkui tagurpidi. Teised versioonid Apsyrtose tapmisest tunduvad viitavat mingile rituaalsele kontekstile – Iason mõrvab oma õde tagasi viia sooviva Apsyrtose Artemise pühamus, raiub ta tükkideks ning lakub ta verd, et takistada veresüü külge hakkamist.[3] Veel räägitakse, et mõrv toimunud Apsyrtose koduse kolde ääres, mis on samuti erilisest pühaduseteotusest.

Kui Iason ja Medeia jõuavad tagasi Iolkosesse, kangelase teekonna alguspunkti, jätkuvad veretööd, seekord on aga abiks nõiakunst ning pisut selgemad on ka tapmise põhjused. Medeia näitab Iasonit kõrvaldada püüdnud kuningas Peliase tütardele, kuidas ta vana oina tükeldab ning katlas keedab, mispeale sealt noor tall välja hüppab. Ta soovitab neil samamoodi toimida oma vana isaga, jätab aga katlasse lisamata õiged nõiarohud ja imelise noorenemise asemel saab Pelias lihtsalt keedetud. Siinkohal tasub ehk meenutada ülalkirjeldatud Ino lugu, kes oma poja samuti katlasse heitis ning sellega seotult surma ja surematuse piire ühel või teisel moel ületas.  

Medeia ja Iason on pärast Peliase surma sunnitud Iolkosest pagema ja liiguvad edasi, tuntumates versioonides Isthmose maakitsuse lähedale Korinthosse, kus nad mõnda aega rahulikult ja õnnelikult elavad.[4] Nagu Medeia senine elukäik aga ehk aimata laseb, ei kesta õnn ja stabiilsus kaua. Euripidese versioon müüdist langeb algse olukorra osas kokku mitme teisega – Iason soovib Medeia maha jätta ja abielluda kohaliku kuninga Kreoni tütrega. Ta ei mõista sugugi, miks see väljavaade Medeiat ei rõõmusta, ning Euripidese versioonis näib Medeia intelligentsi ja võimeid üldse igati alahindavat. Medeia saadab oma lapsi käskjalgadena kasutades kuningatütrele mürgitatud rüü, mille selgapanek ta tapab ning sama saatus tabab ka tütrele appi tõtanud kuningat. Mis saab edasi? Võibolla loobivad korinthoslased surmavaid kinke kandnud süütud lapsed kividega surnuks, seejärel aga hakkavad nende endi väikesed lapsed surema, kuni seatakse sisse iga-aastased ohvritalitused kas Medeia laste või jumalanna Hera lepitamiseks. Jumalanna on sealjuures pahane seetõttu, et lapsed tapeti tema pühamus ning see jumalateotus muutis kuriteo veelgi rängemaks. Me teame, et ajaloolisel ajal kandisd Korinthose lapsed Medeia järeltulijate auks musta ja lõikasid ära oma juuksed – 2. sajandil pKr kirjutanud Pausaniase vaatenurgast oli see juba vana komme.[5] Ilmselt viitab see kirjeldus Perachora poolsaarel asunud Hera Akraia pühapaigas toimunud pidustustele, millega seotult seitse heasse perekonda kuuluvat tüdrukut ja seitse poissi pidid veetma aasta pühamus Medeia lapsi ja Herat lepitada püüdes.[6] Selgelt Perachora Hera kultusega seonduv on ka ehk kõige kummalisem Medeia lapsi puudutav müüt, mis on säilinud vaid ümberjutustuste kaudu, kuid oli algselt ära toodud varasesse arhailisesse perioodi kuuluvas eeposes Korinthiaka. Nimelt olevat Medeia viinud kõik oma Iasonile sünnitatud lapsed Hera pühamusse ja peitnud nad seal ära (katakryptein), mis pidi lapsed surematuks tegema. Lapsed aga hukkusid ja kui Iason Medeia teguviisist teada sai, lahkus ta Korinthosest. See lugu tekitab mitmeid küsimusi ja annab neile vaid hüpoteetilisi vastuseid… Miks peitis Medeia oma lapsed pühamusse? Üks hiline skoliast märgib, küllap samuti Korinthiaka eeposele toetudes, et Zeus olevat Medeiat sealsamas Korinthoses võrgutada püüdnud, Medeia aga lükkas ta lähenemiskatsed tagasi ja Hera lubanud tänutäheks selle eest Medeia lapsed surematuks teha. Miks Hera oma sõna ei pidanud, ei ole selge, samuti jääb hämaraks, miks pühamusse viidud lapsed surevad. Vahel on nende peitmist tõlgendatud ka matmisena, kuigi otseseid viiteid sellele pole.[7] Igal juhul joonistuvad erinevatest Medeia lugudest välja mõned läbivad motiivid, mis küll mitmel moel avalduvad, kuid siiski justkui ühes suunas näitavad.

Medeia on seotud laste surmaga, seda nii varastes kui hilistes kirjeldustes ja sõltumata sellest, kelle süül lapsed hukkuvad. Ka Medeia vend Apsyrtos on mõnes versioonis alles laps, kui Medeia ja Iason ta tapavad, Korinthoses aga surevad Medeia lapsed alati, kas siis kättemaksuhimuliste vaenlaste tõttu, Medeia enda käe läbi või pühamusse peidetuna. Viimasel juhul vastutavad laste saatuse eest justkui nii Medeia kui Hera ja surm ei ole siin eesmärk. Vastupidi – eesmärk on laste surematus. Ehk võib vihje selle kummalise loo mõistmiseks anda paralleel jumalanna Demeteriga, kes püüdis surematuks teha Eleusise valitseja poega Demophoni. Kui lapse ema sattus peale surematuks saamise protsessile, mis tähendas poisi tules hoidmist, kohkus ta ja nurjas oma sekkumisega Demeteri ettevõtmise. Tundub, et vihjed sellele, et Iason sai laste peitmisest teada, võivad tähendada, et ka siin rikkus sureliku sekkumine jumalanna või jumalannade õilsad kavatsused. Samas on huvitav ka paralleel Peliase tütardega, kes arvasid samuti oma isale kui mitte surematust siis uut noorust pakkuvat, põhjustasid aga tegelikult tema surma. Medeia laste lugu on sageli seostatud initsiatsiooniriitustega, mille käigus noored täiskasvanud kogukonnaliikmeteks vatsu võeti ning mille juures surmasümboolika on sagedane. Mingid sedalaadi riitused Hera Perachora pühamus on tõenäolised ning kuna ka arheoloogilised andmed näitavad, et tegu oli väga varase pühapaigaga, võib arvata, et sealne kultusmütoloogia avaldas tugevat mõju arhailistele eepilistele käsitlustele ning nende kaudu ka Medeia kujutamisele hilisemas Kreeka kirjanduses. Samas on Medeia ja tema laste loos nähtud ka jälgi laste hülgamisest kui reaalse praktikast Kreeka ühiskonnas või siis käsitletud Medeiat kui kollilaadset tegelast, kellega lapsi hirmutada või kelle tegevusega nende suurt suremust seletada püüti.

Medeial oli teatav võim elu ja surma üle aga ka väljaspool Korinthose konteksti – Iolkoses suutis ta mitte ainult elu lõpetada, vaid ka noorust tagasi anda. Seda seletab ehk tema nõiaroll – Medeia on polypharmakos, paljude rohtude tundja, ning kuulsus nõiana käib temaga kõikjal kaasas. Ka tema mõlemad tädid, päikese tütred Kirke ja Pasiphae, olid nõiakunsti poolest kuulsad. Medeia on seotud mitmete jumalannadega – Kolchises Hekate ja Artemisega ja Korinthoses Heraga, samuti mängib tema ja Iasoni armuloos olulist rolli Aphrodite. Hesiodose Theogonia, üks varasemaid ja mõjukamaid Kreeka eepilisi teoseid, paigutab aga ka Medeia enda ühemõtteliselt jumalannade sekka, tuues ta ära surelike meestega abiellunud jumalannade loetelus.[8]

Mida siis arvata sellest enamasti kangelannana käsitletud tegelasest, keda tuntumad ja mõjukamad meieni säilinud allikad on kujutanud psühholoogilise sügavusega ja inimlikult mõistetavana, kes aga suudab ja tavatseb ületada elu ja surma piiri moel, mis ei ole surelikele saavutatav ega päriselt hoomatav? Tundub, et Medeia kuulub vähemalt mingis mõttes kokku rühma kangelannade või jumalannadega, kes samuti surma ja surematuse piiril tasakaalus püsivad ning enda olemust kuidagi tabada ei lase. Nende seas on näiteks mitmel moel surev ja samas Olümposel elav Ariadne, oma lapse katlasse heitnud ja jumalannaks saanud Ino ja Medeia lastega sarnaselt pühamus kaduma läinud ning hiljem kultuslikult austatud Britomartis.  Ehk tasub meil kokkuvõttes usaldada Hesiodost ja mõista Medeiat kui jumalannat, sealjuures aga jumalannat, kes on tugevalt seotud surelikkuse ning surelikega. Nii on Medeia justkui hoiatav näide sellest, kuidas inimlik ja jumalik ei sobi Kreeka maailmas üksteisega liiga lähedalt läbi käima.

[1] Schol. Med. 10 väidab, et Euripidesele maksti Medeia maine kahjustamise eest viis talenti.

[2] Algselt oli Aietese kuningriik, kus kuldvillakut hoiti, ilmselt maailma ääristava Okenaose lähedal, reaalses geograafias defineerimata paigas. Kreeka Musta mere äärsete kolooniate tekkimine ja küllap ka muutunud viis mütoloogilisi lugusid esitada paigutasid selle aga juba küllalt varakult konkreetsemalt Kolchisesse, tuntud maailma kaardil lokaliseeritavasse paika.

[3] Apollonios Rhodios, Argonautika 452–481.

[4] Varase Naupaktika eepose järgi kolis Iason hoopis Korfu saarele ning tema ja Medeia poja Mermerose tapab jahti pidav emalõvi.

[5] Paus. 2.3.7.

[6] Schol. Med. 264 (Parmeniskos).

[7] Skolion Pindarose Olympia võidulaulu juures, 13.74.

[8] Theogonia 965 värsist alates.