Alar Laats: Reisimärkmeid Pärnumaalt
Risti koguduse sellesügisene reis toimus Pärnumaale. Nagu viimastel aastatel tavaks, kutsuti mind reisiseltskonnale giidiks. Esimesel päeval rändasime piki Pärnu jõge liinil Vändra-Tori-Pulli-Sindi-Tolkuse raba. Teisel päeval olime Liivi lahe rannikul Häädemeeste vallas ja Audru kihelkonnas.
Ei hakka siin kirjeldama vaatamisäärsusi. Küll aga mõtisklen mõnede nähtuste üle ning püüan
tutvustada inimesi, kes seotud reisil külastatud kohtadega.
Ei hakka siin kirjeldama vaatamisäärsusi. Küll aga mõtisklen mõnede nähtuste üle ning püüan
tutvustada inimesi, kes seotud reisil külastatud kohtadega.
Pärnumaa pole sugugi alati olnud terviklik üksus. Keskajal oli ta jagatud kaheks tükiks – ordu aladeks ja Saare-Lääne piiskopi aladeks. Piir läks enam-vähem mõõda Sauga jõge. Tol ajal oli ka kaks kõrvuti asunud Pärnu linna – piiskoplik Vana-Pärnu koos katedraaliga, ning ordulinnusega Uus-Pärnu. Need kaks Pärnumaad polnud alati sõbralikes suhetes. Veel sadakond aastat tagasi sedastasid mõned teravapilgulised vaimulikud nende kahe piirkonna elanike vahel erinevast ajaloolisest taustast tingitud usulisi erinevusi.
Usuvahetusliikumine
Suur lõhenemine tabas Pärnumaa elanikke aga 19. sajandi keskpaiku.
16. saj algul, kohe reformatsiooni aegu jõudis luterlus Eestisse. Rootsi ajal see kinnistus ning jäi ainsaks siinseks usundiks. Vene võimu saabudes 18. saj algupoole rajati Eestisse üksikuid ida-ortodoksseid kirikuid, kuid nende väikesed kogudused koosnesid eelkõige vene sõjaväelastest, valitsusametnikest ja vene kaupmeestest. Kohalikke eesti- ja saksakeelseid elanikke need kirikud ei puudutanud. Olukord muutus aga drastiliselt 19. sajandil. Toimus nn usuvahetusliikumine, ning seda lausa kahe lainena.
Usuvahetusliikumise – uuemas ajalookirjutuses ka kirikuvahetusliikumise, rahvapäraselt keisri usku mineku – esimene laine leidis aset 1840. aastatel Liivimaa kubermangus, mille põhjapoolne osa oli tänapäevane Lõuna-Eesti. Teine laine toimus 1880. aastatel Eestimaa kubermangu läänepoolsetel aladel. Nimetatud kahe laine käigus siirdus märkimisväärne osa nende alade maaelanikkonnast Vene Ortodokssesse Kirikusse.
Pärnumaal läks Vene kirikusse hinnanguliselt 28% maarahvast. Kõige kõrgem oli üleminejate protsent Tõstamaa kihelkonnas – 77. Audrus oli see 46%, Vändras umbes 20%, Toris kihelkonnas, kuhu kuulus ka Häädemeeste, samuti 20%.
Teise laine ehk Põhja-Eesti usuvahetusliikumise puhul on nähtud suurt rolli riigivõimu ja sellega koos Vene kiriku tegevusel.
Esimene laine, mis puudutas ka Pärnumaad, oli seevastu üsna keeruline ja raskestimõistetav nähtus. Seda on põhjendatud mitmel erineval moel, aga ükski neist põhjendustest ei ole päris veenev. Pole välistatud, et neis põhjendustes toodud tegurid aitasid sellele protsessile kaasa, aga on kaheldav, kas need olid peamised põhjused.
Ühe põhjusena on nimetatud 1832. aastal kehtestatud Vene impeeriumi luterlikke kirikuid puudutavat uut seadustikku, mille kohaselt Läänemereprovintside kirikud kaotasid autonoomia ning suure osa oma vanadest privileegidest. Sellega piirati ka nende tegevusvabadust ja võimet kaitsta ennast Vene kiriku mõjude vastu.
Mõned ajaloolased on väitnud, et olulist rolli usuvahetamisel etendas tolle kümnendi näljahäda ning selle tagajärjel sündinud pinged ja rahutused. Juba niigi koormavad agraar-sotsiaalsed suhted halvenesid veelgi ning talurahva reaktsiooniks oli püüe lahkuda valitsevast kirikust.
Tollel perioodil levisid maarahva seas ka kuulujutud, justkui vabastaks üleminek keisri usku maksudest ja teoorjusest. Ühtlasi pidavat lahti saama ka kooliorjusest, mille mõis ja luterlik kirik ülekohtuselt talulastele peale olid pannud. Ning kõigele krooniks saavat õigesse usku minejad ka maad. Tõsi, nii riigivõim kui ka Vene kiriku esindajad kummutasid neid kuuldusi, aga ilmselt ei tehtud seda erilise entusiasmiga. Inimesed uskusid ja lootsid ikkagi.
Mõned uurijad on arvanud, et Vene kiriku preestrid tegid maarahva hulgas salaja misjonitööd. Kui seda oli, siis üsna piiratud määral. Tollal oli siinkandis vähe preestreid ning enamus neist ei osanud kohalikke keeli.
On veel üks tegur, mida minu hinnangul ei ole siiani eriti tõsiselt uuritud. Ei ole välistatud, et see etendas usuvahetamisel üpris olulist rolli. Kohe pärast kirikuvahetusliikumise algust toimunud Liivimaa vaimulike sinodil tunnistas siinne vaimulikkond oma süüd – tunnistati, et on oldud halvad karjased, et ei ole oma kogudustega, iseäranis lihtrahvaga, piisavalt tööd tehtud. Kahetseti, et vaimulikena oldi eemale jäänud rahva usulistest muredest. Kiriku enda tunnistuse kohaselt ei suutnud kirik oma ülesandeid täita ning see oli põhjus, miks osa rahvast lahkus.
Kui usku vahetati tõepoolest majandusprobleemide, vene preestrite salajase misjoni või valelike kuulujuttude tõttu, siis pidi see usk olema üsna nõrk ja pealiskaudne. Selle usu sügavuse ja tugevuse eest vastutas luterlik kirik eesotsas oma vaimulikega, ja nad ei olnud oma tööga hakkama saanud. Isegi Vene keiser tegi märkuse, et luterlikud vaimulikud elavad mõnusat elu ega tegele piisavalt inimeste ning nende hingedega. Tollane vaimulikkond võttis neid etteheiteid tõsiselt.
Tõsi, siinkohal tuleb arvestada, et suur osa kirikukihelkondadest olid tol ajal ebanormaalselt suured. Nii ulatus näiteks Tori kihelkond pea Läti piirini. Vahemaa kirikute vahel oli tihti paarkümmend kilomeetrit. Inglismaal ja Saksamaal näeb tavaliselt ühest kirikutornist mitme naaberkiriku torni. Eestis pole see võimalik.
Sajand varem oli Eesti aladel samuti toimunud intensiivne ja suurejooneline usuline liikumine – vennastekoguste sünd. Sealgi võib pidada peapõhjuseks luterliku kiriku suutmatust inimeste ajas muutuvaid usulisi vajadusi rahuldada ja probleeme lahendada.
Köster Jannsen
Nüüd aga tagasi reisi juurde. Meie esimeseks peatuspaigaks oli Vändra. Siinses kihelkonnas sündis, kasvas ja töötas pikka aega Eesti hümni sõnade autor Johann Voldemar Jannsen. Alevis olevatel mälestuskividelt saame teada, et ta oli ajakirjanik, teatri ja laulupidude rajaja. Mujalt võib teada saada, et ta oli ka õpetaja ja rahvusliku liikumise üks juhte. Ainult pikematest käsitlustest nimetatakse, et ametilt oli ta köster.
Mitmete teistegi Eesti tegelaste lühielulugudes ei peeta sageli vajalikuks nimetada nende köstriks olemist. See ei olnud nõnda mitte ainult nõukogude ajal, vaid ka kahe sõja vahelisel perioodil, ning asi pole parem tänagi. Köstriametit justkui häbenetakse. Kas on selle põhjuseks köstri karikatuurne kujutamine Oskar Lutsu populaarses romaanis ja filmis „Kevade?“ Niipalju kui mina tean, on seal autor oma prototüüpi tublisti korrigeerinud, seevastu kooliõpetaja prototüüpi ilustanud ja retušeerinud. Suure osa eestlaste teadmine köstriametist piirdubki Lutsu karikatuuriga.
Kes on köster? See amet rajati 17. sajandil luterliku kiriku ja Rootsi võimude poolt. Igas kihelkonnas pidi olema köster, kes õpetas lapsi lugema, laulma, palvetama ning katekismust ja mingil määral ka pühakirja tundma. Vajadusel tuli köstril õpetada ka täiskasvanuid. Esialgu läks selle ameti rajamine üle kivide ja kändude. Aga kirik nägi vaeva ja lõpuks hakkas see vaev vilja kandma. Hariduse andmine polnud aga ainus köstri ülesanne. Aja jooksul tuli tal tegemisi üha juurde. Köster pidi olema koguduse kantor, eeslaulja, hiljem organist. Aja jooksul sai tema ülesandeks ka koori juhtimine, mõnikord koguni orkestri dirigeerimine. Aga köstri ülesanded ei piirdunud hariduse ja muusikaga. Ta oli omal moel kirikuõpetaja abiline, lausa asetäitja. Kogudused olid tavaliselt hiiglasuured – kuni paarkümmend tuhat inimest. Koguduseõpetaja ei suutnud kõigi nende hingi hoida. Seepärast olid köstrid tema käepikenduseks. Nad olid praktilised hingehoidjad, kes vajadusel matsid ja ristisid, pidasid kihelkonna kaugemates paikades palvetunde ja jutlustasid. Abivaimulike või alamvaimulikena olid nad vahemeesteks kirikuõpetaja ja koguduse vahel.
Köstrite pedagoogiline roll kahanes oluliselt meie haridusmaastiku venestamisel 19. sajandi lõpukümnenditel. Nende muusika-alane roll hakkas taanduma 20. sajandil, kui kogudustesse jõudsid eriharidusega organistid. Pärast Eesti iseseisvumist ei osanud siinne luterlik kirik köstritega enam suurt midagi peale hakata ning nõnda see amet eelmise sajandi teises pooles vähehaaval hääbuski.
Ligi nelja sajandi pikkuse ajaloo jooksul koolitati ja valmistati köstreid ametiks ette mitmel moel. Kirikuõpetajad harisid neid oma kihelkonna tarvis ka individuaalselt. Sellise hariduse sai ka Jannsen. Aeg-ajalt loodi siin ja seal köstrite koolitamiseks seminare. Neist tuntuim oli Cimze seminar Valgas, kus 19. sajandil said hea hariduse sadakond eesti noormest, nende seas ka mõnda aega köstriametit pidanud Carl Robert Jakobson.
Nii tuleks köstreid pidada eestikeelse haritlaskonna esimeseks põlvkonnaks.
Tähistame sel aastal raamatuaastat. 500 aastat on eesti keeles raamatuid loetud. Üle poole sellest ajast on loetud tänu köstritele, kelle ülesandeks oli meie esivanemaid lugema õpetada. Ilma nendeta poleks olnud raamatute avaldamisel mõtet. Varasem kooliharidus oligi täies ulatuses köstrite loodud.
Samuti poleks ilma köstriteta võimalik rääkida meist kui laulurahvast. Esimene laulupidu oli puhtalt köstrite looming, teatud määral olid seda ka mitu järgnevat.
Ka Pärnu Postimehe kohta on väidetud, et see oli suuresti köstrite leht, nii nagu oli selle rajajakski köster Jannsen.
Cum grano salis võiks öelda, et eesti rahvas kui kultuurrahvas on suures osas köstrite looming.
Pärnumaa reisiga seoses tahaksin lühidalt tutvustada veel nelja ajaloolist tegelast, kelle nimesid kahjuks tihti ei kohta. Kõik nad olid omal moel dissidendid.
Carl Eduard Körber (1802–1883)
Körber oli see Vändra kirikuõpetaja, kes noorele Jannsenile individuaalõppe kaudu korraliku hariduse andis. Kuigi veidrik, oli ta kohaliku rahva seas üsna populaarne. Noorpõlves oli ta ette võtnud pika jalgsirännaku Saksamaal, Šveitsis ja Itaalias. Ta oli ka produktiive kirjamees, kelle sulest ilmus üle 40 raamatu, paljud neist eesti keeles. Teravmeelne ja teravkeelne Körber ei hoidnud oma jutluses kokku irooniat, kritiseerides nii kohalikke mõisnikke kui ka Vene tsaari.
Körberite perekond on jätnud märkimisväärse jälje nii Läänemeremaades kui ka terves Vene impeeriumis. Paljud neist olid vaimulikud – nii Carli vanavanaisa, mõlemad vanaisad kui ka isa. Ka kaks tema venda olid kirikuõpetajad, üks neist eesti kultuuriloos olulist rolli etendanud Martin Körber Saaremaal, Ansekülas. Eestis on olemas ka Martin Körberi nimeline selts.
Körberite perekonnast võrsus ka terve rida väljapaistvaid arste ning koguni üks tsaariaegne admiral.
Isegi nõukogude riik ei saanud läbi ilma Körberiteta. Nii mõnedki Venemaale jäänud perepojad olid väljapaistvad lennukikonstruktorid.
Ernst Sokolowsky (1833–1899)
Sokolowsky oli teine märkimisväärne Vändra kihelkonna õpetaja. Vaimulikutöö osana pööras
Sokolowsky ülisuurt tähelepanu hariduse arendamisele. Lisaks vallakoolidele rajas ta Vändrasse 1866. aastal Eesti esimese kurttummade kooli. Seetõttu mäletatakse ja mälestatakse teda Eestis tänaseni, eriti kurttummade poolt.
Ernst Sokolowsky lugu kurttummade kooli rajamisega ei lõpe. Tollaste Vene riigi seaduste kohaselt kuulus riigikiriku liikme abiellumisel mitteliikmega terve perekond automaatselt riigikirikusse. Luterlik vaimulik ei oleks tohtinud sellist segapaari laulatada. Sokolowsky aga tegi seda noorpaari soovil. Sellega sai temast kriminaalkurjategija, kes mõisteti vangi. Hiljem asendati vangistus väljasaatmisega Liivimaa kubermangust. Nõnda surigi Sokolowsky Eestimaal Paldiskis.
Võib küsida, kuidas selline vene nimega mees sai meiekandis luterlikuks vaimulikuks, eriti just jõulise venestamise perioodil. Tegelikult oli õpetaja Sokolowsky pärit Austria krahvide Falkenhaynide perekonnast. Tema luterlastest esivanemad leidsid vastureformatsiooni ajal pelgupaiga Poolas, kus nad võtsid uue perekonnanime. Poolast rännati edasi Läänemeremaadesse. Ernst Sokolowkyl oli suur suguvõsa, kus oli palju kirikuõpetajaid, aga ka arste, muusikuid, juriste ja teisi haritlasi.
Ernst Gottlob Jaesche (1867–1945)
Jaesche oli 20. sajandi esimesel kolmandikul Häädemeeste ja Tahkuranna koguduste õpetajaks. Ta oli range õpetaja, aga ometi oli pühapäeviti kirik rahvast puupüsti täis. Võibolla oli see just tema rangus, mis inimesed kohale tõi.
Lisaks suurtele vaimulikuvõimetele olid tal ka ravimisvõimed. Nimelt suutis ta ravida nii käte kui ka maarohtudega. Ise väitis ta, et põhiliselt ta leevendab nende valu, keda arstid enam aidata ei suuda. Inimeste teenimine nii vaimulikuna kui ka leevendajana oli tema kutsumuseks.
Jaesche jaoks oli ravimine osa tema vaimulikust ametist. Patsiente oli tal hulgaliselt, nii Eestist kui ka välismaalt. Oma tegevuse eest ta tasu ei võtnud. Tema ravimis- või leevendamistegevus pahandas aga nii meditiiniasutusi kui ka kiriku juhtkonda, nii et tal lausa keelati sellega tegeleda. Selle tagajärjeks oli paanika patsientide seas. Kui Jaesche 1932. aastal emeriteerudes Tartusse kolis, suurenes abivajajate hulk veelgi.
Raimond Erik Prentsel (1927–1996)
Raimond Erik Prentsel etendas nõukogudeaegses Põhja-Pärnumaa kirikuelus märkimisväärset rolli. Wikipeedias on tema kohta artikkel, kust saame teada, et ta oli tehnikakandidaadi kraadiga tubli metsateadlane. On aga unustatud öelda, et ta oli ka andekas organist ja kirikute taastaja. Tema panus Tõstamaa ja Audru kirikute remontimisel nõukogude ajal oli väga suur. Tavaliselt töötas ta üksinda, tehes ära mitme mehe töö. Nõukogude ajal oli ta ka EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane. Mäletan tema hiilgavat seminaritööd Dante jumalamõistest. Sõjajärgsel ajal oli härra Prentsel töötanud ka koolis reaalainete õpetajana, ent vallandati siis tema usuliste vaadete pärast. Meenub, et teoloogiastuudiumi ajalgi oli ta huvitatud uuematest arengutest füüsikas.
Raimond Erik Prentseli elutöö suurimaks mälestusmärgiks vähemalt pindalalises mõttes on Audru kirikaeda rajatud arboreetum ehk dendraarium, kus kasvab enam kui 280 puu- ja põõsaliiki, enamik neist eksootilised. Seda on peetud unikaalseimaks dendraariumiks Balti- ja Põhjamaades.
Usuvahetusliikumine
Suur lõhenemine tabas Pärnumaa elanikke aga 19. sajandi keskpaiku.
16. saj algul, kohe reformatsiooni aegu jõudis luterlus Eestisse. Rootsi ajal see kinnistus ning jäi ainsaks siinseks usundiks. Vene võimu saabudes 18. saj algupoole rajati Eestisse üksikuid ida-ortodoksseid kirikuid, kuid nende väikesed kogudused koosnesid eelkõige vene sõjaväelastest, valitsusametnikest ja vene kaupmeestest. Kohalikke eesti- ja saksakeelseid elanikke need kirikud ei puudutanud. Olukord muutus aga drastiliselt 19. sajandil. Toimus nn usuvahetusliikumine, ning seda lausa kahe lainena.
Usuvahetusliikumise – uuemas ajalookirjutuses ka kirikuvahetusliikumise, rahvapäraselt keisri usku mineku – esimene laine leidis aset 1840. aastatel Liivimaa kubermangus, mille põhjapoolne osa oli tänapäevane Lõuna-Eesti. Teine laine toimus 1880. aastatel Eestimaa kubermangu läänepoolsetel aladel. Nimetatud kahe laine käigus siirdus märkimisväärne osa nende alade maaelanikkonnast Vene Ortodokssesse Kirikusse.
Pärnumaal läks Vene kirikusse hinnanguliselt 28% maarahvast. Kõige kõrgem oli üleminejate protsent Tõstamaa kihelkonnas – 77. Audrus oli see 46%, Vändras umbes 20%, Toris kihelkonnas, kuhu kuulus ka Häädemeeste, samuti 20%.
Teise laine ehk Põhja-Eesti usuvahetusliikumise puhul on nähtud suurt rolli riigivõimu ja sellega koos Vene kiriku tegevusel.
Esimene laine, mis puudutas ka Pärnumaad, oli seevastu üsna keeruline ja raskestimõistetav nähtus. Seda on põhjendatud mitmel erineval moel, aga ükski neist põhjendustest ei ole päris veenev. Pole välistatud, et neis põhjendustes toodud tegurid aitasid sellele protsessile kaasa, aga on kaheldav, kas need olid peamised põhjused.
Ühe põhjusena on nimetatud 1832. aastal kehtestatud Vene impeeriumi luterlikke kirikuid puudutavat uut seadustikku, mille kohaselt Läänemereprovintside kirikud kaotasid autonoomia ning suure osa oma vanadest privileegidest. Sellega piirati ka nende tegevusvabadust ja võimet kaitsta ennast Vene kiriku mõjude vastu.
Mõned ajaloolased on väitnud, et olulist rolli usuvahetamisel etendas tolle kümnendi näljahäda ning selle tagajärjel sündinud pinged ja rahutused. Juba niigi koormavad agraar-sotsiaalsed suhted halvenesid veelgi ning talurahva reaktsiooniks oli püüe lahkuda valitsevast kirikust.
Tollel perioodil levisid maarahva seas ka kuulujutud, justkui vabastaks üleminek keisri usku maksudest ja teoorjusest. Ühtlasi pidavat lahti saama ka kooliorjusest, mille mõis ja luterlik kirik ülekohtuselt talulastele peale olid pannud. Ning kõigele krooniks saavat õigesse usku minejad ka maad. Tõsi, nii riigivõim kui ka Vene kiriku esindajad kummutasid neid kuuldusi, aga ilmselt ei tehtud seda erilise entusiasmiga. Inimesed uskusid ja lootsid ikkagi.
Mõned uurijad on arvanud, et Vene kiriku preestrid tegid maarahva hulgas salaja misjonitööd. Kui seda oli, siis üsna piiratud määral. Tollal oli siinkandis vähe preestreid ning enamus neist ei osanud kohalikke keeli.
On veel üks tegur, mida minu hinnangul ei ole siiani eriti tõsiselt uuritud. Ei ole välistatud, et see etendas usuvahetamisel üpris olulist rolli. Kohe pärast kirikuvahetusliikumise algust toimunud Liivimaa vaimulike sinodil tunnistas siinne vaimulikkond oma süüd – tunnistati, et on oldud halvad karjased, et ei ole oma kogudustega, iseäranis lihtrahvaga, piisavalt tööd tehtud. Kahetseti, et vaimulikena oldi eemale jäänud rahva usulistest muredest. Kiriku enda tunnistuse kohaselt ei suutnud kirik oma ülesandeid täita ning see oli põhjus, miks osa rahvast lahkus.
Kui usku vahetati tõepoolest majandusprobleemide, vene preestrite salajase misjoni või valelike kuulujuttude tõttu, siis pidi see usk olema üsna nõrk ja pealiskaudne. Selle usu sügavuse ja tugevuse eest vastutas luterlik kirik eesotsas oma vaimulikega, ja nad ei olnud oma tööga hakkama saanud. Isegi Vene keiser tegi märkuse, et luterlikud vaimulikud elavad mõnusat elu ega tegele piisavalt inimeste ning nende hingedega. Tollane vaimulikkond võttis neid etteheiteid tõsiselt.
Tõsi, siinkohal tuleb arvestada, et suur osa kirikukihelkondadest olid tol ajal ebanormaalselt suured. Nii ulatus näiteks Tori kihelkond pea Läti piirini. Vahemaa kirikute vahel oli tihti paarkümmend kilomeetrit. Inglismaal ja Saksamaal näeb tavaliselt ühest kirikutornist mitme naaberkiriku torni. Eestis pole see võimalik.
Sajand varem oli Eesti aladel samuti toimunud intensiivne ja suurejooneline usuline liikumine – vennastekoguste sünd. Sealgi võib pidada peapõhjuseks luterliku kiriku suutmatust inimeste ajas muutuvaid usulisi vajadusi rahuldada ja probleeme lahendada.
Köster Jannsen
Nüüd aga tagasi reisi juurde. Meie esimeseks peatuspaigaks oli Vändra. Siinses kihelkonnas sündis, kasvas ja töötas pikka aega Eesti hümni sõnade autor Johann Voldemar Jannsen. Alevis olevatel mälestuskividelt saame teada, et ta oli ajakirjanik, teatri ja laulupidude rajaja. Mujalt võib teada saada, et ta oli ka õpetaja ja rahvusliku liikumise üks juhte. Ainult pikematest käsitlustest nimetatakse, et ametilt oli ta köster.
Mitmete teistegi Eesti tegelaste lühielulugudes ei peeta sageli vajalikuks nimetada nende köstriks olemist. See ei olnud nõnda mitte ainult nõukogude ajal, vaid ka kahe sõja vahelisel perioodil, ning asi pole parem tänagi. Köstriametit justkui häbenetakse. Kas on selle põhjuseks köstri karikatuurne kujutamine Oskar Lutsu populaarses romaanis ja filmis „Kevade?“ Niipalju kui mina tean, on seal autor oma prototüüpi tublisti korrigeerinud, seevastu kooliõpetaja prototüüpi ilustanud ja retušeerinud. Suure osa eestlaste teadmine köstriametist piirdubki Lutsu karikatuuriga.
Kes on köster? See amet rajati 17. sajandil luterliku kiriku ja Rootsi võimude poolt. Igas kihelkonnas pidi olema köster, kes õpetas lapsi lugema, laulma, palvetama ning katekismust ja mingil määral ka pühakirja tundma. Vajadusel tuli köstril õpetada ka täiskasvanuid. Esialgu läks selle ameti rajamine üle kivide ja kändude. Aga kirik nägi vaeva ja lõpuks hakkas see vaev vilja kandma. Hariduse andmine polnud aga ainus köstri ülesanne. Aja jooksul tuli tal tegemisi üha juurde. Köster pidi olema koguduse kantor, eeslaulja, hiljem organist. Aja jooksul sai tema ülesandeks ka koori juhtimine, mõnikord koguni orkestri dirigeerimine. Aga köstri ülesanded ei piirdunud hariduse ja muusikaga. Ta oli omal moel kirikuõpetaja abiline, lausa asetäitja. Kogudused olid tavaliselt hiiglasuured – kuni paarkümmend tuhat inimest. Koguduseõpetaja ei suutnud kõigi nende hingi hoida. Seepärast olid köstrid tema käepikenduseks. Nad olid praktilised hingehoidjad, kes vajadusel matsid ja ristisid, pidasid kihelkonna kaugemates paikades palvetunde ja jutlustasid. Abivaimulike või alamvaimulikena olid nad vahemeesteks kirikuõpetaja ja koguduse vahel.
Köstrite pedagoogiline roll kahanes oluliselt meie haridusmaastiku venestamisel 19. sajandi lõpukümnenditel. Nende muusika-alane roll hakkas taanduma 20. sajandil, kui kogudustesse jõudsid eriharidusega organistid. Pärast Eesti iseseisvumist ei osanud siinne luterlik kirik köstritega enam suurt midagi peale hakata ning nõnda see amet eelmise sajandi teises pooles vähehaaval hääbuski.
Ligi nelja sajandi pikkuse ajaloo jooksul koolitati ja valmistati köstreid ametiks ette mitmel moel. Kirikuõpetajad harisid neid oma kihelkonna tarvis ka individuaalselt. Sellise hariduse sai ka Jannsen. Aeg-ajalt loodi siin ja seal köstrite koolitamiseks seminare. Neist tuntuim oli Cimze seminar Valgas, kus 19. sajandil said hea hariduse sadakond eesti noormest, nende seas ka mõnda aega köstriametit pidanud Carl Robert Jakobson.
Nii tuleks köstreid pidada eestikeelse haritlaskonna esimeseks põlvkonnaks.
Tähistame sel aastal raamatuaastat. 500 aastat on eesti keeles raamatuid loetud. Üle poole sellest ajast on loetud tänu köstritele, kelle ülesandeks oli meie esivanemaid lugema õpetada. Ilma nendeta poleks olnud raamatute avaldamisel mõtet. Varasem kooliharidus oligi täies ulatuses köstrite loodud.
Samuti poleks ilma köstriteta võimalik rääkida meist kui laulurahvast. Esimene laulupidu oli puhtalt köstrite looming, teatud määral olid seda ka mitu järgnevat.
Ka Pärnu Postimehe kohta on väidetud, et see oli suuresti köstrite leht, nii nagu oli selle rajajakski köster Jannsen.
Cum grano salis võiks öelda, et eesti rahvas kui kultuurrahvas on suures osas köstrite looming.
Pärnumaa reisiga seoses tahaksin lühidalt tutvustada veel nelja ajaloolist tegelast, kelle nimesid kahjuks tihti ei kohta. Kõik nad olid omal moel dissidendid.
Carl Eduard Körber (1802–1883)
Körber oli see Vändra kirikuõpetaja, kes noorele Jannsenile individuaalõppe kaudu korraliku hariduse andis. Kuigi veidrik, oli ta kohaliku rahva seas üsna populaarne. Noorpõlves oli ta ette võtnud pika jalgsirännaku Saksamaal, Šveitsis ja Itaalias. Ta oli ka produktiive kirjamees, kelle sulest ilmus üle 40 raamatu, paljud neist eesti keeles. Teravmeelne ja teravkeelne Körber ei hoidnud oma jutluses kokku irooniat, kritiseerides nii kohalikke mõisnikke kui ka Vene tsaari.
Körberite perekond on jätnud märkimisväärse jälje nii Läänemeremaades kui ka terves Vene impeeriumis. Paljud neist olid vaimulikud – nii Carli vanavanaisa, mõlemad vanaisad kui ka isa. Ka kaks tema venda olid kirikuõpetajad, üks neist eesti kultuuriloos olulist rolli etendanud Martin Körber Saaremaal, Ansekülas. Eestis on olemas ka Martin Körberi nimeline selts.
Körberite perekonnast võrsus ka terve rida väljapaistvaid arste ning koguni üks tsaariaegne admiral.
Isegi nõukogude riik ei saanud läbi ilma Körberiteta. Nii mõnedki Venemaale jäänud perepojad olid väljapaistvad lennukikonstruktorid.
Ernst Sokolowsky (1833–1899)
Sokolowsky oli teine märkimisväärne Vändra kihelkonna õpetaja. Vaimulikutöö osana pööras
Sokolowsky ülisuurt tähelepanu hariduse arendamisele. Lisaks vallakoolidele rajas ta Vändrasse 1866. aastal Eesti esimese kurttummade kooli. Seetõttu mäletatakse ja mälestatakse teda Eestis tänaseni, eriti kurttummade poolt.
Ernst Sokolowsky lugu kurttummade kooli rajamisega ei lõpe. Tollaste Vene riigi seaduste kohaselt kuulus riigikiriku liikme abiellumisel mitteliikmega terve perekond automaatselt riigikirikusse. Luterlik vaimulik ei oleks tohtinud sellist segapaari laulatada. Sokolowsky aga tegi seda noorpaari soovil. Sellega sai temast kriminaalkurjategija, kes mõisteti vangi. Hiljem asendati vangistus väljasaatmisega Liivimaa kubermangust. Nõnda surigi Sokolowsky Eestimaal Paldiskis.
Võib küsida, kuidas selline vene nimega mees sai meiekandis luterlikuks vaimulikuks, eriti just jõulise venestamise perioodil. Tegelikult oli õpetaja Sokolowsky pärit Austria krahvide Falkenhaynide perekonnast. Tema luterlastest esivanemad leidsid vastureformatsiooni ajal pelgupaiga Poolas, kus nad võtsid uue perekonnanime. Poolast rännati edasi Läänemeremaadesse. Ernst Sokolowkyl oli suur suguvõsa, kus oli palju kirikuõpetajaid, aga ka arste, muusikuid, juriste ja teisi haritlasi.
Ernst Gottlob Jaesche (1867–1945)
Jaesche oli 20. sajandi esimesel kolmandikul Häädemeeste ja Tahkuranna koguduste õpetajaks. Ta oli range õpetaja, aga ometi oli pühapäeviti kirik rahvast puupüsti täis. Võibolla oli see just tema rangus, mis inimesed kohale tõi.
Lisaks suurtele vaimulikuvõimetele olid tal ka ravimisvõimed. Nimelt suutis ta ravida nii käte kui ka maarohtudega. Ise väitis ta, et põhiliselt ta leevendab nende valu, keda arstid enam aidata ei suuda. Inimeste teenimine nii vaimulikuna kui ka leevendajana oli tema kutsumuseks.
Jaesche jaoks oli ravimine osa tema vaimulikust ametist. Patsiente oli tal hulgaliselt, nii Eestist kui ka välismaalt. Oma tegevuse eest ta tasu ei võtnud. Tema ravimis- või leevendamistegevus pahandas aga nii meditiiniasutusi kui ka kiriku juhtkonda, nii et tal lausa keelati sellega tegeleda. Selle tagajärjeks oli paanika patsientide seas. Kui Jaesche 1932. aastal emeriteerudes Tartusse kolis, suurenes abivajajate hulk veelgi.
Raimond Erik Prentsel (1927–1996)
Raimond Erik Prentsel etendas nõukogudeaegses Põhja-Pärnumaa kirikuelus märkimisväärset rolli. Wikipeedias on tema kohta artikkel, kust saame teada, et ta oli tehnikakandidaadi kraadiga tubli metsateadlane. On aga unustatud öelda, et ta oli ka andekas organist ja kirikute taastaja. Tema panus Tõstamaa ja Audru kirikute remontimisel nõukogude ajal oli väga suur. Tavaliselt töötas ta üksinda, tehes ära mitme mehe töö. Nõukogude ajal oli ta ka EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane. Mäletan tema hiilgavat seminaritööd Dante jumalamõistest. Sõjajärgsel ajal oli härra Prentsel töötanud ka koolis reaalainete õpetajana, ent vallandati siis tema usuliste vaadete pärast. Meenub, et teoloogiastuudiumi ajalgi oli ta huvitatud uuematest arengutest füüsikas.
Raimond Erik Prentseli elutöö suurimaks mälestusmärgiks vähemalt pindalalises mõttes on Audru kirikaeda rajatud arboreetum ehk dendraarium, kus kasvab enam kui 280 puu- ja põõsaliiki, enamik neist eksootilised. Seda on peetud unikaalseimaks dendraariumiks Balti- ja Põhjamaades.
Alar Laats
Sellel postitusel ei ole vastuseid