Alar Laats: Märkmeid järjekordselt reisilt Terra Sanctale

Meiesugustele ringiuitajatele tulid kuuldused ärevatest aegadest Terra Sanctal üldiselt kasuks. Kui varem on olnud mõned Jeruusalemma vanalinna kitsad tänavad turistide ja palverändurite tõttu lausa läbimatud, siis nüüd seda probleemi polnud. Kohalikud muidugi selle muutuse üle ei rõõmustanud, mõnedki kauplused ja söögikohad olid oma tegevuse lõpetanud.

Osa aega veetsime Jeruusalemmas, teise osa aga rändasime Jordani läänekaldal, teiste sõnadega Samaaria ja Juuda aladel.

Jeruusalemma muuseumid

Varasematel käikudel oleme väisanud pea kõiki linna oluliseks peetavaid vaatamisväärsusi. Seekord otsustasime tutvuda nö „mittekohustuslike“ muuseumitega.

Kuulsa Iisraeli muuseumi asemel külastasime hoopis temast paarisaja meetri kaugusel olevat konkurenti – Piibli maade muuseumi. Nagu nimigi ütleb, annab see väga põhjaliku ülevaate Iisraeli ümbruskonnast läbi pika ajaloo, Egiptusest Pärsiani. Meie veetsime seal suurema osa päevast, aga enam-vähem süvenenult saime läbi uurida vaid ligi poole ekspositsioonist. Soovitan kõigile.

Teine muuseum, mida tavaliselt lühematel reisil ei külastata, on Islami kunsti eramuuseum. Olen maailmas mitmeid sellealaseid kohti uudistamas käinud. Jeruusalemma oma paistis silma oma süstemaatilise, selge, lausa tipptasemel ekspositsiooniga. Seda soovitan eriti islami kunsti huvilistele.

Kolmas oli üks isemoodi muuseum Jeruusalemma vanalinnas, juudi kvartalis. Siin asub karaiitide keskus, kus leiab ka nende sünagoogi ja väikese muuseumi.

Olen üritanud seda paika varemgi külastada, aga muuseum on olnud suletud ka väidetavatel lahtiolekuaegadel. Esimene katse ebaõnnestus selgi korral. Lõpuks sain muuseumihoidja telefonitsi kätte. Paraku oli meie suhtlemine vaevaline. Minu piibliheebrea keel on rooste läinud, tema inglise keel oli pea olematu. Pika „vestluse“ tulemusel leppisime ikkagi sobiva aja kokku ning õnnestus külastada nii keskust, muuseumi kui ka sünagoogi. Järjekindel vaevanägemine tasus ennast kuhjaga ära. Muuseum oli väike, aga väga selge ülesehitusega. Seletused olid nii heebrea- kui ka inglisekeelsed. Väga külastusväärne, eriti neile, kes tunnevad huvi judaismi vastu. Sünagoog on samuti väike, õdus ja kena.

Aga kes üldse on karaiidid? Need on judaistid, kes erinevad peavoolust ehk rabiinlikest judaistidest. Viimaste jaoks on piibli kõrval väga oluline talmud. Karaiidid talmudit ei tunnista, nende hinnangul on see pelgalt inimeste poolt välja mõeldud. Vanasti oli suur osa judaiste karaiidid, tänapäeval on neid maailmas vaid umbes viiskümmend tuhat.

Mõned pühad paigad Jeruusalemmas

Jeruusalemmas on teatavasti palju kirikuid, sünagooge, mošeesid. Kristlaskonna jaoks on eriliselt tähtis Püha Haua Kirik, mis hommikumaa kristlaste jaoks kannab Ülestõusmise kiriku nime. Olen seda Jeruusalemmas viibides alati külastanud, aga suure rahvamassi tõttu on ta kuidagi kaugeks jäänud. Seekord oli inimesi hõredalt ja sestap veetsin seal terve päeva erinevates kohtades kiriku hinge sisse elades. Püha Haua Kirik koosneb tegelikult paljudest kirikutest ja kabelitest, mis asuvad mitmel eri tasapinnal. Ehitised algavad sügavalt maa alt. Katusel on aga kloostrid. Võimalust mööda püüdsin seekord süveneda igasse kabelisse-kirikusse. Päeva lõpuks arvasin end kogu seda kirikute kompleksi hästi tundvat, aga kui hiljem internetist selle detailsema kirjelduse leidsin, siis mõistsin, et eksisin. Kirikus endas on mitmeid pisikesi kabelikesi, mida ma ei märganud, ei osanud identifitseerida või mis olid sootuks suletud. Hauakiriku ümbergi on suur hulk kabeleid, kirikuid ja muid pühi kohti, mis võivad seal ringi uidates kahe silma vahele jääda. Nii et mul tuleks seda kursust korrata.

Enne Jeruusalemmast lahkumist ja Läänekaldale suundumist tahan tähelepanu juhtida ühele isemoodi, teoloogilises mõttes huvitavale ehitisele, mis asub Õlimäel. Seal mäel on palju vaatamisväärset – kirikuid, kalmistuid, kloostreid. Neist üht tahan siin eriliselt tutvustada.

Uue testamendi kohaselt läks Jeesus taevasse Õlimäelt. Bütsantsi ajal rajati sinna kirik. Hiljem ehitasid moslemid sinna oma pühamu, Taevasseminemise mošee, mis on tänaseni seal. Aga moslemid võimaldavad kristlastelgi seal jumalateenistusi pidada. Kui Püha Haua kirik on interkonfessionaalne, kirikutevaheline pühamu, siis too Taevasseminemise mošee on uskudevaheline, kahe erineva usundi pühakoda. Ka Hebronis, patriarhide haual on ühe ja sama katuse all nii mošee kui ka sünagoog. Seal eraldab neid kahte aga kuulikindel klaas. Õlimäel sellist vaheseina pole.

Matk Nablusesse

Jordani läänekaldal ehk Samaaria ja Juuda aladel liikumiseks kasutasime kohalike, ühepäevaseid giidiga reise pakkuvate firmade abi.

Esimene matk oli kõige huvitavam ja mõjukam. Giidiks oli üks minust veidi noorem perfektse inglise keelega araablane, kes oli lõpetanud mennoniitide keskkooli. Reisisihiks oli Nablus. Teel tegime hommikusöögipeatuse ühe kohaliku araablase, oliivikasvataja majas. Hommikusöök oli muidugi väga levandipärane, domineerisid oliivid ja mitmesugused maitserohud. Pakuti teed, kõvakskeedetud mune ja pitat, araabia leiba. Oliivikasvatajad kurtsid, et iisraeli asunduste ja rajatava teedevõrgu tõttu jäävad nad ilma oma oliivimägedest. Euroopas levinud genotsiidisüüdistused Iisraeli vastu näivad olevat ideoloogilised, lausa antisemiitlikud. Iisraeli asunike probleem araablaste aladel on aga tõsisem ja sügavam. Siin vajaksid viimased rahvusvahelist kaitset.

Peale hommikusööki jätkasime teed Nablusesse. See vana araablaste linn paikneb umbes 50 km Jeruusalemmast põhjas. Elanikke on ligi 200 000. Piibliaegadel asus seal oletatavasti Seekem. Vana Iisraeli, nn Põhjariigi pealinn Samaaria jääb umbes kümmekond kilomeetrit loodesse. Tänapäeval on selle koha peal Sebastia küla.

Nablus asub kahe mäe, Eebali ja Gerisimi vahel. Need kaks on tuntud ka Vanas Testamendis. Dt 11:29 öeldakse iisraeli rahvale:

Ja kui Issand, su Jumal, sind on viinud sellele maale, mida sa
lähed pärima, siis jaga õnnistust Gerisimi mäel ja needust Eebali mäel!

Tänaseni peetakse Eebali mäge araablaste seas needuse mäeks, Gerisimi mäge aga õnnistuse mäeks. Igatahes mägedevahelisest orust vaadates tundus Eebal tühi olevat, Gerasimi kohta teadsid kohalikud rääkida, et seal elavad Palestiina miljonärid.

Veelgi huvitavam on Gerasimi mägi seepoolest, et see on samaarialaste püha mägi. Kes on samaarialased? Või samariitlased? Umbes aastal 930 e.m.a. jagunes ühtne Iisraeli kuningriik, mida olid valitsenud järjestikku Saul, Taavet ja Saalomon kaheks eraldiseisvaks riigiks – põhjapoolseks, mis säilitas nime Iisrael ja lõunapoolseks kuningriigiks nimega Juuda. Põhjapoolne pealinnaga Samaaria oli suurem ja edukam. Lõunapoolse pealinn oli Jeruusalemm.

722 või 721 vallutasid assüürlased Samaaria ja lõpetasid Iisraeli riigi, s. t Põhjariigi eksistentsi. Paljud iisraellased küüditati, osa neist pages Juudasse, enamus jäi tõenäoliselt kohale.

Tänapäeva juudid on Juuda kuningriigi elanike järeltulijad. Samaarialased on põhjakuningriigi kodanike järeltulijad. Praeguseks on neid järele jäänud umbes 900. Eelmise sajandi algul oli neid kõigest ca 150 ja arvati, et saja aasta pärast on nad täiesti välja surnud. Ometi on läinud teisiti.

Nad on juutidega väga lähedases suguluses, aga pole juudid. Nende kohta võib öelda, et nad on heebrealased või iisraellased. Ka nende usund, olgugi lähedalt seotud judaismiga, on siiski erinev. Selle südamikuks võib pidada muistse, Taaveti ja Saalomoni aegse Iisraeli usundi ühisosa, mis oli kõigil heebrealastel enne nende lahkuminekut 10. sajandil.

Samaarialaste pühakiri koosneb Moosese viiest raamatust, mille tekst võib mõne detaili osas erineda judaistide tekstist. Viimane on ka kristlaste püha kiri. Üks olulisemaid erinevusi on näiteks see, et Jeruusalemma templimäe asemel on samaarialaste pühakirjas Gerasimi mägi. Nii oli ka ajaloos nende tempel Gerasimi mäel ja nad peavad seda tänaseni pühaks mäeks, kus teostatakse ohverdamisi. Mäel asub nende küla, kus neil on ka sünagoog.[1]

Gerasimi mäel õnnestus meil külastada nende keskust, sealhulgas kena ja asjalikku väikest muuseumi samaarialaste ja nende usundi kohta. Kohtusime ka ühe preestriga, kellega oli pikem huvitav vestlus. Judaistidel on küll olemas preestrid, aga sünagoogi jumalateenistusel ei etenda nad olulist rolli. Koguste juhtideks on rabid, kes pole preestrid. Samaarialastel on aga ohvriteenistus säilinud ja nende kogukonna tegelikud juhid on preestrid, vanade Iisraeli preestrite järeltulijad.

Reisi lõpus külastasime ka Balata põgenikelaagrit, mis asub küll Nabluse territooriumil, kuid pole osa linnast. Laager pole taraga piiratud. Kohtusime ja vestlesime laagri mitmete funktsionääridega. Tutvusime üsna detailselt laagrieluga.

Elanike olukord pole kiita, pigem on see üsna masendav. Neid on seal ca 15000, kõik moslemid. Laager on siin olnud juba üle 70 aasta. Muidugi on toimunud teatud areng – algsest telklaagrist on saanud omaette linn administratsiooni, koolide, sotsiaalasutuste, kultuurikeskuste ja kõige muuga. Aja jooksul on nende finantsallikad kokku kuivanud. Aga näib, et laagrile lõppu ei saabu.

Kõike seda viletsust nähes ja nende jutte-lugusid kuulates tekkis paratamatult tunne, et siin on midagi fundamentaalselt valesti. Laagrirahvas usub, et lõpuks pöörduvad nad ikkagi tagasi oma kunagistesse elukohtadesse, mis nüüd Iisraeli riigi territooriumil. See saab toimuda aga vaid siis, kui Iisraeli riik hävitatakse. Ja seetõttu nad pole huvitatud laagrist lahkuma ning permanentset elukohta ja tegevust leidma. Nende jaoks on kõik ajutine. Sama olukord ja sama mentaliteet kehtib ilmselt ka teistes laagrites.

Siin tasuks meelde tuletada, et sel ajal kui tekkisid araabia põgenike laagrid, tekkisid põgenike laagrid ka Iisraelis – juutidest põgenikud islamimaadest. Juudi põgenikke oli umbes sama palju, veidi isegi rohkem. Aga need juudi põgenike laagrid ei eksisteerinud kaua. Inimesed lihtsalt leidsid endale tegevust ja elukoha kusagil mujal. Samuti on juhtunud viimase sajandi jooksul paljude teiste põgenikelaagritega maailmas, ka eestlaste omadega.

Kangesti näib nõnda, et nende põgenikelaagritega tegelenud ja tegelev ÜRO on teatud määral sellist minevikunostalgilist, passiivset või lausa revanšistlikku ideoloogiat laagrites mahitanud. Kui see oletus paika peab, siis on ÜRO teinud araablastele väga suure karuteene.

Reisid Püha Maa idapoolsetele aladele

Üks reis viis Surnumere äärde ja Masada linnusevaremetesse, teine reis Jordani jõe äärde ja Jeeriko linna.

Sõitsime Jordani jõe poole läbi Juuda kõrbe. Orgu jõudes võttis meid vastu täiesti teistsugune maastik ja teistsugune kliima. Bussist väljudes lõi näkku soe õhk. Kui Jeruusalemmas oli päevane temperatuur 20-25°C, siis siin 30-35°C. Selles orus on aastas üle 300 päikesepaistelise päeva. Jõgi niisutab siinseid alasid ning põllundus on intensiivne ja ekstensiivne. Siin kasvatatakse pea kõike. Kõige kuulsamad on datlimetsad ja -laaned.

Jeruusalemma ja Jordani jõe vahelisel alal on terve hulk kloostreid. Eriti tihedalt on neid teekonna jõepoolses otsas, Jeesuse ristimiskoha ümbruses, kus võib korraga näha lausa mitut kloostrit, mõned neist varemeis, mõned terved, kuid tühjad, ning siis mõned, mis näitasid ka elumärke. Ajal, mil kardeti PLO terroristide sissetungi Jordaania poolelt, oli see jõeäärne ala mineeritud tsoon. Seetõttu jäeti enamik siinseid kloostreid maha. Tänaseks on osa miinivälju likvideeritud ja osa kloostreid taastatud.

Oli ju ette teada, et Jordani jõgi on väiksekene. Aga jõudes kohani, mida peetakse Jeesuse ristimiskohaks, oli üllatus ikkagi suur. Väike võrdlus: kui Emajõe vooluhulk on 70 m³/s, siis Jordani jõe oma on pelgalt 6 m³/s. Vanasti olevat Jordan olnud vähemalt kümme korda võimsam. Tänapäeval võtab suurema osa veest endale jõeoru põllundus.

Piiblist tuntud Jeeriko linn pole suur, umbes 21 000 elanikku, neist enamik araablased. Kui Joosua oma rahvaga siia jõudis, oli linn juba 6000-7000 aastat vana. Nendega võrreldes on Egiptuse Giza püramiidid üsna noorukesed, kõigest 4500 aastat vanad.

Linnast lääne poole jääb Kiusatuse mägi, kus kurat piibli andmetel Jeesust kiusas (Mt 4:8jj.) Mäel, kuhu võib köisraudteega sõita, asub Jeruusalemma ortodoksse patriarhaadi Kiusatuse klooster. Siin elab tänapäeval vaid üks munk. Üldse on tänapäeval Püha Maa idakristlike kloostrite probleem munkade nappus. Kolme mungaga kloostrit ei saa enam väikeseks pidada.

Lõpetuseks gurmaanidele

[1] Samaarialaste teine asuala on Tel Avivi äärelinnas, kuhu nad asusid 20. sajandi algul.

Alar Laats