Neeme Näripä: Erinystest

Erinysed esinevad niisiis mükeene kultuuri jumalate nimede hulgas, kuid kuna tegu on lihtsalt loenditega, pole võimalik nende tekstide põhjal välja selgitada, mis funktsiooni nad täitsid või millised nad olid. Ka nime etümoloogiline tähendus on hämar. Seda on üritatud seostada nii tüliga, mis on kreeka keeles eris, kui ka mütoloogilise sälu Arioni või Erioniga (vt allpool), samuti on tehtud katseid näha seal üht või teist rekonstrueeritud indoeuroopa algkeele tüve, kuid nii Hjalmar Friski kui ka Robert Beekes’i etümoloogiliste sõnaraamatute järgi pole need tuletused väga veenvad.^[2] Seepärast leiab Beekes, et nimi on ilmselt eelkreeka päritolu: see tähendab, et kreeka keelde on ta üle võetud mingist keelest, mis ei kuulunud indoeuroopa keelte hulka, nõnda on nime tähenduse kindlaks tegemine hetkel pigem võimatu. 

Mütoloogiliselt on Erinysed samuti vanad, või kui täpsem olla, siis võidakse neid kirjeldada ühtaegu vanade ja noortena. Aischylose tragöödias “Eumeniidid” viitab Apollon neile ühe hingetõmbega kui tütarlastele (korai), vanaeitedele (graiai), muistsetele (palaiai) ja lastele (paides) (värsid 68-69). Võimalikust nooruslikkusest aga ei tohi lasta end ära petta, sest Erinyste päritolu on ikkagi muistne, isegi kui nad on suutnud säilitada mõnes aspektis teatava värskuse. Hesiodose “Theogonia” järgi sündisid Erinysed, kui Kronos lõikas sirbiga ära ja viskas maha oma isa Taeva ehk Uranose genitaalid: verepritsmed võttis vastu Maa ehk Gaia ja tõi aasta pärast ilmale Erinysed, Gigandid, ja Saarepuunümfid Meliaadid. Gaia ja Uranos kuuluvad vanaemasse jumalate põlvkonda ning Gaia on Hesiodose järgi üldse esimene jumal, kes sündis Chaosest. Erinyste päritolu kohta on ka muid versioone, Aischylosel kutsutakse neid korduvalt Öö ehk Nyxi lasteks, kes samuti sündis Chaosest. 

Erinyste muistne päritolu mütoloogias on seletatav osalt ehk sellega, et nad esindavad kättemaksu, mis kujutas endast kreeklaste (ja mitte ainult!) jaoks peaaegu kosmilist printsiipi - kui vastata halvale halvaga ja heale heaga, säilib maailmas tasakaal. Sellel printsiibil on mitmeid väljendusi, mis kõik ei pruugi olla nii verised ja kurjad kui kättemaks, ka näiteks antiikkreeka külalislahkuse nõue ehk xenia põhineb samasugusel vastastikususel ehk retsiprooksusel: inimesel on kohustus võõrustada teelist, et teda vajadusel võõrustataks. Samast põhimõttest lähtub muide ka sugugi mitte kreeka päritolu jumalik seadus Moosese kõnes, mille järgi tuleb talitada kurjategijaga nii, nagu tema talitaks, tuleb panna “hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu” (5Ms 19:21). Niisiis, kuna selline tasakaal paistab olevat kreeklaste maailmapildi järgi universaalne, peab ta ka olema vana, ja Erinysed, kes esindavad vastastikususe üht aspekti, peavad olema samuti vanad. 

Veel üks põhjendus Erinyste muistsele päritolule on nn needuste pikk kestus. Erinysed maksavad kätte ja karistavad ränkade tabudest üleastumiste eest, milleks on enamasti lähemate veresugulaste tapmine (eriti vanemate!) ning jumalatele ja üldisele maailmakorrale vastu hakkamine ehk hybris. Me tunneme kreeka mütoloogiast mitmeid põlvest põlve kestnud needusi ja kättemaksuahelaid (Atreiidide needus: Tantalos -> Pelops -> Atreus -> Agamemnon -> Iphigeneia, Orestes; Teeba valitsejatesoo needus: Laios -> Oidipus -> Antigone, Eteokles, Polyneikes) ning selleks, et need needused tekiksid ja kestaksid, peavad Erinysed kõigepealt olemas olema ja arvet pidama kogu toimunud ebaõigluse üle praktiliselt esimestest tülitsevatest jumalatest peale. Nooruslikud on Erinysed aga seepärast, et iga uus valatud veri uuendab kättemaksu, muudab muistse needuse korraga ka värskeks. Kättemaksuahelast saaks mõelda just kui looduse ringkäigust kõverpeeglis, kus see ei ole mitte elu, vaid hoopis surm, mis kaob ja siis uuesti tärkab. Allpool näeme, et Erinystega seostatud head tegevail jumalannadel Eumeniididel ja Auväärsetel Jumalannadel (Semnai Theai) on olemas viljakusaspekt. 

Homerose eepostes tulevad Erinysed kõige sagedamini mängu tänu needustele, mida on põhjustanud vanemate vastu sooritatud ebaõiglus. Samuti karistavad Erinysed vandemurdjaid. Mõrvaga seoses mainib Homeros Erinyseid ainult ühe korra ning ka sel juhul ei ärata Erinyseid mõrvatu, vaid hoopis hoopis Althaia, kes neab ära oma poja Meleagrose, kuna ta tappis võitluses mitu Althaia venda (“Ilias”, 9.571-2). Ühes kohas tegutsevad Erinysed ka üldisemalt maailmakorra hoidjatena, kui nad vaigistavad Achilleuse hobuse Xanthose, kes tahab muudkui ennustada oma isanda surma (“Ilias”, 19.418). Selline maailmakorra hoidmine sarnaneb Herakleitose 94. fragmendiga (M 52): “Päike ei astu [oma] piiridest üle, muidu Erinysed - Dike abilised - ta tabaksid” (Sven-Olav Paabeli tõlke järgi). Herakleitose järgi on Erinysed Dike ehk nn õigluse abivägi. Dike on samuti üks vastastikususe avaldumisvorme, mille järgi igaühele peab osaks saama, mis on on tema osa, seda nii heas kui ka halvas. Erinysed esindavad siis halba poolt: üleastunule peab osaks saama karistus ja kättemaks, Erinysed ei tegele õiglase elu eest premeerimisega ega eksimuste ära hoidmisega. Selles fragmendis on viidud aga üleastumine kosmilisele tasandile, sest üleastujaks on päike ja piirid on metra, mis võiks viidata universumi aluseks olevale mõõdukusele. 

Erinysi on kreeka müütides traditsiooniliselt kolm ning neil on nimed: Alekto, Megaira ja Tisiphone. Alekto (Ἀληκτώ) tähendab Peatumatut, Megaira (Μέγαιρα) Kadedat Vimma ja Tisiphone (Τισιφόνη) Mõrvatasujat.

Kolmikuna meenutavad nad saatusejumalannasid Moirasid Klothot, Lachesist ja Atropost. Lisaks sellele, et Georges Dumézili järgi armastab indoeuroopa kultuur kolmikjaotusi, esinevad Moirad Hesiodose “Theogonias” kõrvuti koos Keeridega, kes täidavad Erinyste funktsiooni (vt allpool). Teisalt pole Erinyste arv alati väga selgelt määratletud: Aischylose tragöödiatriloogias “Oresteia” ei selgu üheselt, mitu Erinyst jälitavad oma ema mõrvanud Orestest, selge on see, et neist räägitakse mitmuses. Teisiti poleks ka ilmselt näidendi kontekstis võimalik, sest triloogia viimase osa “Eumeniidide” koor on kehastunud Erinysteks, kes näidendi lõpus küll leebuvad ja neist saavad head tegevad jumalannad. Kooriliikmeid oli Aischylose tragöödiates aga (umbes?) kaksteist, seega pidi ilmselt ka alguses olema Erinyseid üle kolme, kui ei olnud just mingit silmanähtavat vahet kooris kolmel Erinysel ja näiteks nende abilistel (koor räägib endast “meie” vormis ja samastab end Erinystega). Samas leiab vaasimaalidelt Erinyseid jällegi sageli kahekaupa, mis tähendab ehk, et visuaalne kolmik polnud siiski sümboolselt väga tähtis, kuid kättemaksjad tegutsesid pigem mitmekesi kui üksinda. 

Ka nägemus Erinyste välimusest paistab autoriti ja kunstnikuti erinev. Enamasti kujutatakse neid madudest juustega või madudega juustes. See pole aga neile sugugi eriomane, sest ka näiteks Gorgodel on enamasti maod juusteks. Erinyseid kirjeldatakse sageli tiivulistena (ka Gorgod võivad olla tiivulised!). Erinyste kirjeldus Aischylose “Eumeniidides” erineb teatud määral traditsioonist, sest Erinysed on rõhutatult ilma tiibadeta: püütia nähtud Erinysed on naised, meenutavad Gorgosid, aga pole siiski ka päris Gorgod, meenutavad Phineuse söögivargaid ehk Harpyiasid, kuid on ilma tiibadeta (sic!), nad on musta värvi ja jälgid, nende riided ja välimus on sellised, et neid pole sobilik lasta ei jumalate kujude lähedale ega üle inimeste ukseläve (värsid 46-56). Nagu näha, võrreldakse Aischylose tekstis Erinyseid teiste tuntud hirmsate ja vastikute mütoloogiliste olenditega, kuid öeldakse, et nad on ikkagi erinevad, võib-olla veel hirmsamad ja vastikumad. Püütia võtab kirjelduse kokku tõdemusega, et ta ei ole varem näinud sedasorti olendeid (värss 57). 

Kreeka jumalaid saab jaotada taevasteks ehk Olympose jumalateks ja maa-alusteks ehk ktoonilisteks jumalateks.^[3] Erinysed kuuluvad selle jaotuse puhul ktooniliste jumalate hulka. Ka Aischylose tekst rõhutab, et nende elupaik on maa all ning inimesed vihkavad ja kardavad neid. Erinysed ei ole ainult metafoorselt pimeduse olendid (nn kurjade pimeduse jõudude esindajad), vaid pimedusega on nad seotud ka eluviisilt. Esiteks on nende maa-alune elupaik pime. Teiseks on nad ühe levinud versiooni järgi Nyxi ehk öö lapsed. Kolmandaks paistavad nad ka tegutsevat öösel. Euripidese tragöödias “Orestes” on nad olemas küll pigem ainult Orestese kujutluses, kuid ilmusid talle esmakordselt öösel. Aischylose “Eumendiidides” magavad Erinysed päeval Apolloni pühamus. Võiks väita, et siin on nad Apollon lihtsalt magama uinutanud ning see ei sõltu kellaajast, kuid särav Apollon, Phoibos, sümboliseerib ise päikest, mis on Erinysed magama pannud. Suurim vastasseis “Eumeniidides”, mis on Apolloni ja Erinyste vahel, on sümboolselt vastasseis ka valguse ja pimeduse vahel.^[4]

Edasi tuleb tegeleda küsimusega, et kui Erinysed on muistsed ktoonilised jumalad, nagu ülal selgus, siis kas eksisteeris ka mingitsorti Erinyste kultus. Püütia kuulutab “Eumeniidide” alguses, et ta ei tea ühtki maad, kes toidaks Erinyste sugu ilma vaeva ja viletsust kannatamata (värsid 58-59) (või: ta ei tea ühtki maad, kes Erinyste sugu toites palvetaks selle poole, et ei peaks kannatama vaeva ja viletsust - see on ka ehk üks võimalik tõlge). Need sõnad viitavad, nagu tooks Erinystele ohverdamine endaga kaasa ainult halba. Ent iroonilisel kombel hakkavad tragöödia lõpus ateenlased ise kummardama ja paluma Erinyseid, kes nimetatakse küll ümber headeks jumalannadeks (Eumeniidid või Semnai Theai), kuid küsimus jääb, kas Erinysed muutusid kellekski teiseks või tekkis näidendis Erinyste kultus. 

Ajaloolise Erinyste kultuse kohta mükeene perioodil on raske midagi täpsemat öelda. On olemas ülalmainitud savitahvlid Erinyse nimega teiste jumalate kõrval, kuid see on suuresti kõik. Ka arhailisest ja klassikalisest perioodist on vähe jälgi Erinyste kultuse kohta, mille põhjal on arvatud, et universaalset Erinyste kultust kui sellist ei eksisteerinud.^[5] Teadaolevalt (ennekõike tänu hilisemale Pausaniasele) austati Thelpusas ja Phigalias Arkaadias ning Tilphusas Boiootias Demeter Erinyst, kes on kättemaksuhimuline versioon Demeterist. Müüdi järgi hakkas Persephone röövimise pärast kurvalt ringi uitavat Demeterit ihkama Poseidon. Poseidoni käest pääsemiseks muutis Demeter end märaks ja sõi koos Onkiose hobustega heina, Poseidon sai aga pettusest aru, muutis end täkuks ja vägistas ikkagi Demeteri. Demeter vihastas selle peale ning niisugust vihast Demeterit kutsutaksegi Demeter Erinyseks. Pausaniase sõnul sündis sellest vahekorrast tütar, kelle nime ei tohi nimetada, ning hobune Areion (Areioni ehk Arioni ehk Erioni nime on üritatud seostada ka Erinyse nimetusega, vt ülal). Teine võimalik Erinyste kultus oli Herodotose sõnul Spartas ja Thera saarel (oli Sparta koloonia), kus austati Laiose ja Oidipuse Erinyseid. Nimelt austati Spartas ja Theral kangelane Aigeust, kelle suguvõsa läheb tagasi Kadmoseni ning olla enne doorlaste sissetungi kolinud Teebast Spartasse. Aigeus omakorda koloniseeris ühe versiooni järgi Thera saare, kuid Aigeiidide kõik lapsed surid needuse tõttu. Olles küsinud oraaklilt nõu, rajasid nad Laiose ja Oidipuse Erinyste pühamu ning olukord paranes (Herodotos 4.149). Kummalgi teadaoleval juhul ei ole aga tegu lihtsalt Erinyse kui sellisega: nn erinüslikkus paistab olevat lihtsalt Demeteri üks aspekt^[6] ning Laiose ja Oidipuse Erinysed on seotud ühe kindla suguvõsa needusega ning seetõttu osa pigem kangelaskultusest ja esivanemate vaimude austamisest. 

Võib-olla on asi selles, et Erinysed toimivad ainult hirmu kaudu ja tagantjärele. Aischylose tragöödias “Agamemnon” nimetatakse Erinyst “tagantjärele kättemaksjaks”, hysteropoinos (värss 58). Jumalad, kes hoiavad maailmakorda paigas hirmu abil, ei vaja kultust, sest sel juhul tuleks paluda neilt ainult veel suuremat hirmu. Erinysed on ise väga motiveeritud. Samuti, kuna nad maksavad ainult tagantjärele kätte, ei saa neilt ette midagi paluda, nad tulevad mängu alles pärast üleastumist ning siis saab neilt ainult halastust paluda, nagu tehti Theral. Hilisematel perioodidel, eriti Rooma ajal, võis küll eksisteerida ka midagi lihtsalt Erinyste kultuse laadset, nt orfilised hümnid 69 ja 70 tegelevad Erynisyte ja/või Eumeniididega, kuid selleks ajaks võis olla ettekujutus Erinystest veidi muutunud - alates hellenismist tõusid esile mitmed uued kultused ning varem kõrvalisemad jumalikud olendid nihkusid kesksemaks - ning siinne tekst keskendub varasematele perioodidele (Mükeene, arhailine ja klassikaline aeg) ja ennekõike tragöödia Erinystele. Lõpuks tuleb veel rääkida Erinystega kohati samastatud jumalatest: Keeridest, Eumeniididest ja Auväärsetest Juamalannadest (Semnai Theai), viimase kahe kultused kindlasti eksisteerisid, kuid veidi vaieldav on, mis aegadel neid samastati Erinystega ja mis aegadel mitte.^[7]

Enne Eumeniidide ja Semnai^[8] juurde minekut tuleb juttu Keeridest Hesiodose “Theogonias”. Nagu ülal öeldud, olid Hesiodose järgi Erinysed Gaia ja Uranose lapsed, kes viljastati kastratsiooni käigus. Eriti palju rohkem me “Theogoniast” Erinyste kohta teada ei saa, küll aga on seal surmavaimul Keeril Erinystega mitmeid ühisjooni. Keerid koos paljude teiste hirmsate ja vähem hirmsate olenditega sünnitas Öö ehk Nyx, ilma et neil oleks isa (vt “Theogonia” värsid 211-225), samuti öeldakse, et Keer on musta värvi, melaina. Aischylos kõneleb sama Erinyste kohta, kes on Öö lapsed ja mustad. Keerid on Hesiodose “Theogonias” Moirade õed ning täidavad üheskoos erinüslikke funktsioone: 

Ja Moirad ja Keerid halastamatult kätte maksvad sünnitas:
Klotho ja Lachesise ja Atropose, kes sündivatele
surelikele annavad osaks head ja halba
ja kes inimeste ja jumalate eksimuste eest kätte maksavad
ja need jumalannad ei lõpeta kunagi kohutavat viha
enne, kui on määranud halva kättemaksu sellele, kes iganes eksis.

(“Theogonia”, värsid 217-222, Kadri Novikovi tõlke järgi.) 

Niisiis on Hesiodose “Theogonia” Keerid väga sarnased hilisemate Erinystega. Ühe versiooni järgi on nad sama päritolu ja sarnase välimusega. Keerid maksavad kätte inimeste ja jumalate eksimuste eest ja ei lõpeta enne, kui on kättemaksu ellu viinud - see kõik iseloomustab ka hilisemate allikate Erinyseid, teatud määral juba Homerose omi, keda “Iliases” ja “Odysseias” korduvalt ilma pikema kirjelduseta mainitakse (vt ülal). 

Klassikalisel ajal ja selle järel on autorid (nt Pausanias) Erinystega samastanud sageli Eumeniide, kelle nimi viitab heatahtlikkusele. Eumeniidides on nähtud Erinyste nn head külge, sest nagu enne nägime, olid Erinysed peaaegu et universaalselt halvad. Samas on veidi vaieldav, mis ajal see samastamine tekkis. Aischylose tragöödias “Eumeniidid”, hoolimata ilmselt Aischyose järgselt omistatud pealkirjast, seda nime ei mainita. Seal on nimeliselt juttu Erinystest, kellele öeldakse lepituseks näidendi lõpus, et ateenlased hakkavad austama neid auväärsetena (semnai), nii et nad ei kaota oma autoriteeti (värss 1041). Euripidese tragöödias “Orestes” küll nimetatakse Erinyseid juba (eufemistlikult) Eumeniidideks: Apollon ütleb seal Orestesele, et ta peab minema Ateenasse ja seisma kohtus ematapu pärast vastamisi Heasoovliku kolmikuga, Eumenides trissai, kes ilmselgelt on Erinysed (värss 1650). Võimalik, et Erinysed ja Eumeniidid olid juba varasemas traditsioonis samastatud, kuid võimalik ka, et just klassikalise perioodi jooksul toimus see samastumine ning Aischylose “Oresteias” seda veel ei olnud.^[9] Eumeniidide kultused olid see-eest piisavalt levinud. Nad olid ktoonilised jumalannad, keda seostatakse looduse iluga ning neid austati sageli pühades metsades, mitte koobastes, nagu oleks muidu sobilik ktoonilistele jumalatele. Tuntumad pühapaigad: puudesalu Kolonoses Ateena lähedal, mis olla olnud looduslikult väga kaunis; püha salu Sikyoni lähedal, kus ohverdati Eumeniididele ktooniliste jumalate viisil, kuid ohverduseks olid lilled, salus oli ka vabaõhualtar Moiradele (sic!). Keryneias Ahaias asus Pausaniase andmeil Orestese rajatud Eumeniidide pühamu, kuhu sisenenud süüdlased läksid hulluks (7.25.7). Tirynsi lähedalt on leitud u 3. saj eKr pärinevad votiivtahvlid, kuhu on kirjutatud Eumeniidide nimi ja joonistatud jumalanna, kes seisab austajate ees, hoides ühes käes madu ja teises lille (ühel tahvlil on mõlemas käes maod).^[10] Veel võisid Eumeniidide kultused olla Kyrene lähedal (inskriptsioonid mainivad annetusi ktoonilistele jumalatele, nende hulgas Eumeniididele), Selinoses Sitsiilias (pühendinskriptsioon), Thespiais Boiootias (inskriptsioon), võib-olla ka Chiosel. Nagu näha, ühendavad Eumeniidid nii kultuspaikade iseloomu mõttes kui ka ikonograafiliselt ktooniliste ja viljakusjumalate elemente (ohverdatakse nagu allilmajumalatele, kuid pühapaigaks on puudesalu, Eumeniidid hoiavad käes madu ja lille). 

Viimasena tuleb juttu Semnaist. Teada on kaks Semnai kultuspaika. Phlyas Atikas asus pühamu, kus oli pühamu, mida jagasid mitmed Olympose ja ktoonilised jumalad, nende hulgas ka Semnai. Kuulsam Semnai pühapaik asus Areopaagi kalju akropoli poolses küljes olevas koopas. Selles pühamus leidsid kaitset vaenlase eest põgenejad ning kultus oli seotud Areopaagi nõukoguga, mis varem omas suuremat poliitilist võimu, kuid demokraatlike reformide järel töötas mõrvakohtuna. Nõukogu vandus Semnai nimel ning Semnaile tõid tänuohvreid kohtus õigeks mõistetud. Niisiis on tõenäoline, et Aischylose “Eumeniidide” lõpus hakati Erinyseid austama Semnaina, kelle kultuspaik asus kohe väikse jalutuskäigu kaugusel Dionysose teatrist, kus tragöödiaid etendati. Küsimus, kas ka Eumeniide samastati Erinyste ja Semnaiga, on lahtisem ja vastus võib sõltuda ajastust, hilisemal ajal nähti kõigis kolmes samu jumalikke tegelasi, nagu võib näiteks Pausaniaselt lugeda, kuid see, kas Aischylose ajal ja enne seda see nii oli, jääb pigem lahtiseks.^[10]  

Kokkuvõtlikult, Erinysed esindavad kosmilist printsiipi, mis säilitab tasakaalu ja maailmakorra. Sellel printsiibil on mitmeid avaldumisvorme ja sellega on seotud erinevad mõisted, Erinysed kehastavad ainult ühte aspekti, milleks on olla maailmakorrast üleastujate karistaja. Maailmakorda tuleks mõista võimalikult laialt: need on fundamentaalsed reeglid, millel ühiskond (ja kreeklaste meelest ilmselt ka kogu loodus) püsti seisab ja mille vastu ei saa vaielda. Sel viisil on maailmakorra osaks nii veresugulaste hoidmine, vannete pidamine kui ka päikese teekond taevavõlvil. Erinystel on ka viljakuse ja tassünniga seotud aspekt, olgu siis äraspidisel viisil pidevalt kättemaksu taassünnitades või ka positiivsel viisil maailmakorda taastades, kui keegi seda kõigutab.

^[1] Traditsiooniliselt kirjutatakse Erinyste nime eesti keeles kujul erinnüsed, see tähendab kahe n-i ja ü-ga ning väikese algustähega. Kaldun siin sellest kodunenud variandist kõrvale, sest vähemalt varasematel perioodidel ja levinumates dialektides esines kreeka keeles see nimi ühe n-ga, olles aga läinud juba võõrapärastavat teed, kasutan ka y-t, mis järgib vanakreeka keele traditsioonilisi transkriptsioonireegleid eesti keele puhul. Suurtähe kasuks olen otsustanud, kuna mitmete mütoloogiliste tegelaste puhul on raske piiri tõmmata nime ja üldnimetuse vahele, sest sellised nn üldnimetused on piiratud ja spetsiifilised, nt Erinyseid on mitmete allikate järgi kolm, Moirasid samuti kolm, Muusasid üheksa. Sama nimetuse alla kuuluvad tegelased on sündinud ka samadest vanematest, mis muudab nimetuse veelgi pärisnimega sarnasemaks. Lõpuks kasutan suurtähte veel seepärast, et Erinyste nimi tekstis esile tõuseks.

^[2] Frisk, Hjalmar (1960). Griechisches etymologisches Wörterbuch, Bd. 1. Heidelberg: Carl Winter Universitätsverlag; Beekes, Robert S. P. (2010). Etymological Dictionary of Greek, Vol. 1. Leiden, Boston: Brill.

^[3] Vt nt Chadwick, John (2005). The Mycenean World. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 85.

^[4] Aguirre, Mercedes (2010). ‘Erinyes as Creatures of Darkness’ - Menelaos, Christopoulos; Karakantza, Efimia D.; Levaniouk, Olga; koost. Light and Darkness in Ancient Greek Myth and Religion. Lanham: Lexington Books. Lk 133-141.

^[5] Vt Brown, A. L. (1984) ‘Eumenides in Greek Tragedy’ - Classical Quarterly, vol. 34, nr. 2, 260-281 ja Alan H. Sommersteini sissejuhatus “Eumeniidide” kommenteeritud väljaandele, vt Sommerstein, Alan H. (2004) Aeschylus: Eumenides. Cambridge: Cambridge University Press, lk 10.

^[6] Sama müüt Demeterist ja Poseidonist läheb edasi sellega, et kui Demeteri viha lahtus, siis ta kümbles Ladoni allikas ning teda nimetatakse sellepärast sealsamas Arkaadias ka pesevaks Demeteriks ehk Demet Lusaks. Nii et vihane Demeter on Demeter Erinys, pesev Demeter aga Demeter Lusa, need lisanimetused kirjeldavad Demeteri, mitte ei ole iseseisvad tegelased.

^[7] Vt ka Marchiando, Anaïs (2025). Érinyes, Euménides, Semnai Theai. Fribourg: Academic Press Fribourg.

^[8] Semnai Theai tähendab tõlkes lihtsalt austusväärseid või pühasid jumalannasid, seega on tegu anonüümse nimega kultusega, kus austatavad jumalannad olid siiski kindlate funktsioonidega. Kasutan siin tekstis nimena edaspidi sõna “Semnai”, mis on mitmuse vorm, kuid hea oleks meeles pidada, et see ei ole ikkagi pärisnimi.

^[9] Sel seisukohal on nt Alan H. Sommerstein (2004).

^[10] SEG 9. 325-46; ibid. 20. 723; K. Forbes, Philol. 100 (1956), 235-52. SEG 17. 441 a; Forbes, art. cit. (n. 9), 242-5.

^[11] Kuulsate tekstide puhul on nähtud mõju kultustele, nt Sophoklese tragöödiate ja Oidipuse kultusega Kolonoses.