Maria-Kristiina Lotman: Igavene naerualune: härra Jourdain eri ajastute komöödias

Teravmeelne ja lõikavalt pilkav komöödia pakub meelelahutust kõigile: selles on laulu- ja tantsunumbreid, vaimukat dialoogi ja koguni tagaajamisstseen. Näidend tipneb kuulsa türgi tseremooniaga, mis kujuneb komöödia absurdseks haripunktiks. Selle osa kirjutas Molière spetsiaalselt Louis XIV tellimusel. Nimelt oli Versailles’se visiidile saabunud Türgi sultani saadik, kellele korraldati ülevoolavalt luksuslik vastuvõtt, Louis uhkeldas koguni briljantide kaunistatud rõivastega. Saadik jäi aga üsna ükskõikseks ja nähvas hiljem, et tema isanda hobusel on rohkem kalliskive kui Prantsuse kuningal. Türklaste naeruvääristamisega õnnestus Molière’il tabada korraga kahte märki: rõõmustada kuningat ja pakkuda lusti prantsuse publikule, kes hindas eksootilist türgipärast glamuuri.
Komöödia ei piirdu siiski pelga meelelahutusega, sest kirjanik naerab siin mitte ainult Jourdaini, vaid kogu ühiskonnakorralduse üle, kus väline sära ja tühised tiitlid kaaluvad kõik muud väärtused üles. Muusika ja tants ei ole selles maailmas üksnes toredad vahepalad, vaid viis, kuidas veelgi võimendadada Jourdaini pürgimuste absurdsust.
Nüüd aga vaatame lähemalt, millistest kihistustest koosneb Jourdaini tegelaskuju. Sarnaseid tegelasi leidub juba Kreeka uues komöödias ja sellest inspireeritud Rooma komöödias. Tavaliselt on need vanamehed, kes kipuvad samamoodi nagu Jourdain langema lihtsameelselt pettuse ohvriks. Eraldi tüübina on ka Rooma komöödias olemas armunud vanamehed, kes ihaldavad mõnda kättesaamatut kaunitari – selline on ka Jourdain. Antiikkomöödias oli vanamees, kelle käes oli võim ja raha, peamine noorte armastajate suhete takistaja. Ka Jourdain on nimelt selline perepea, kes püüab oma tütrele võimalikult kasuliku abielu korraldada, hoolimata seejuures noorte enda tunnetest. Lõpuks pettuse ohvriks langedes on just vanamees see, kes on sunnitud järele andma, nii et komöödiatel on seetõttu üldjuhul õnnelik lõpp. Molière’i lõpplahendus on aga pisut teistsugune: Jourdain ei muutu, kuid talle jääb illusioon, et asjad on läinud nii, nagu ta soovib.
Ka keskajal jääb vanamees oluliseks tüüptegelaseks, muutudes seal siiski lihtsustatumaks ja grotesksemaks, sageli lihtsaks naerualuseks, keda tema kiivusest ja kitsidusest hoolimata on kerge tüssata.
Renessansiaegses commedia dell'artes on kaks vanameest, kes armunuid lahus hoiavad. Rikas kaupmees Pantalone on üks commedia dell'arte keskseid kujusid, kes sarnaselt Rooma vanamehele kontrollib ressursse ja selle kaudu ka sündmusi. Ta on tavaliselt noore armastaja isa, kes peab oma lapse armastatut sobimatuks ja teeb kõik, et neid lahus hoida. Teine vanamehekuju on Il Dottore, kes on samuti rikas, kuid tal on oma nõrkused: maiustused ja naised. Ta kipub eputama oma haritusega ja lõbustab rahvast oma peenutseva kõnepruugiga, rääkides näiteks vigast ladina või kreeka keelt. Nii peab ta ennast millekski enamaks, kui ta on, ning koomikat loob lõhe reaalsuse ja tema enesehinnangu vahel.
Härra Jourdain ongi teatud mõttes nende kahe tüüptegelase sulam, olles ühtaegu võimaldaja ja takistaja. Võimaldajana loovad tema raha ja kergeusklikkus keskkonna, kus teised tegelased saavad tegutseda ja oma plaane ellu viia. Takistajana on ta aga peamine jõud, kes loob komöödias selle põhilist pinget, hoides armastajaid lahus.
Selline on tegelane, kelle Molière toob oma kaasaega. Siiski kasutab ta varasemaid kihte pigem kontuurina, mille ta täidab nüüd juba uue, 17. sajandi reaalsusest laenatud sisuga. Täiesti uus joon on tõusiklikkus: inimene, kes tahab tõusta oma sünnipärasest seisusest kõrgemale. Molière pühendab Jourdaini püüetele end aadlikuks harida komöödias koguni nii palju ruumi, et mõnikord on peetud kogu esimest poolt pelgaks sissejuhatuseks ning väidetud, et lugu algab tegelikult alles neljandas vaatusega, kui meie ees avaneb komöödiate klassikaline armuintriig: kaks noort, kes tahavad abielluda, ent ei saa seda teha perekonna vastuseisu tõttu. Just selline struktuur aga loob Jourdaini tegelaskujule psühholoogilist sügavust, mida varasemas komöödias pole: Molière toob meieni inimese, kes tahab olla iseendast parem, ning uurib süvitsi tema pingutusi ja läbikukkumisi. Selles mõttes võib Jourdaini isegi vaadata kui traagiliselt koomilist tegelast. Oluline on ka, et Jourdain on täiesti staatiline kuju: ta ei muutu, ta ei arene ega kahtle ning näidendis puudub varasemate komöödiate tüüpiline äratundmise või arusaamise moment. Isegi kui Jourdainile omistatakse täiesti absurdne ja väljamõeldud mammamuši tiitel, ei teki tal hetkekski kahtlust, et ta on petta saanud. Nii jääb seda pööraselt naljakat stseeni ometi varjutama pessimistlik alatoon: Molière’il nagu polekski lootust, et selline inimene võiks muutuda.
Uus on ka see, kuidas Molière sellist tegelast kasutab: mitte üksnes pilkealusena, vaid süsteemikriitilise vahendina. Õukonnapubliku jaoks oli Jourdain naljakas karikatuur kodanlasest, kes tahab olla aadlik ja nii oli see vihje tolle aja reaalsele sotsiaalsele nähtusele, mis tõenäoliselt kogu publikut hästi kõnetas. Pilkena oli see Molière'ile piisavalt ohutu, sest nõnda ei rünnanud ta otseselt aadlit, vaid nende jäljendajaid. Samas ei tasu seda võtta ka liiga kitsalt: tükk ei naernud mitte üksnes tõusikute üle, vaid kogu selleaegse tühise hiilguse ja edeva salongikultuuri üle.Jourdaini tegelaskuju ei jää aga ainult oma sünniaega. Jourdaini olemuslik joon – soov olla keegi teine – on ju ajatu ja universaalne ning peegeldab igavest inimlikku püüet edasi jõuda, saada osaks mingist paremast elust. Jourdaini õpetajad, kes meelitasid talt raha välja pealiskaudsete teadmiste eest, figureerivad endiselt ka tänapäeva maailmas kallite kiirkursuste ja pinnapealsete õpimoodulite näol. Nii võime ka meie konstrueerida moodsate tehnoloogiliste ja materiaalsete vahenditega pildi uuenenud endast, mis ei pruugi kuidagi tegelikkusele vastata, ning jääda mõnikord ise ka seda uut illusoorset minapilti uskuma.
Maria Peterson toob „Kodanlasest aadlimehe“ publikuni kogu selle algupäraste koodide rikkalikkuses: Eva Eensaar on lavastuse muusikaline kujundaja ning muu seas mängib Marge Loik klavessiinil Jean-Baptiste de Lully spetsiaalselt selleks komöödiaks loodud palu, Tanel Saar on teinud suurepärase lavavõitluse seade, laval näeb balletti ja kuuleb mitmehäälseid laule. Eraldi tasub märgata ka kujundust ja kostüüme, mis on hästi läbi mõeldud ja teravmeelsed. Härra Jourdaini rollis särab Aarne Soro, kelle vaimukas ja rõõmsameelne tõlgendus lubab Jourdaini näha mitte ainult koomilise tüübina, vaid elava inimesena, kelle üle saab naerda, aga kelle unistustele on täiesti võimalik ka kaasa elada.