Neeme Näripä: Mis on viga Orestesel ja Maximilien Auel?

Käesolev essee uurib küsimust, kas Orestesel ja Littelli peakangelasel Maximilien Auel oli midagi viga ja mis see täpsemalt võis olla. Miks üldse sellised kahtlused? Mõlemad tegelased mõrvasid oma ema ning see tekitab juba ise kahtlusi, et midagi on valesti. Iseenesest olid mõlemal küll oma põhjused selleks. Lisaks on Orestes juba antiikajast peale olnud üheks hullunud inimese paradigmaatiliseks näiteks, st tema mõistusel on midagi viga.^[4] Max Aue oli jällegi nats, kes osales agaralt genotsiidis ja massimõrvades, mis tekitab vähemalt esmapilgul soovi näha kusagil – kas siis inimeses või süsteemis, mida ta esindas – mingit viga. Tänapäeval kiputakse aeg-ajalt nägema Kolmandat riiki ajutise kõrvalekaldena õhtumaises humanistlikus tsivilisatsioonis, justkui oleks ühiskonda tabanud ajutine psühhoos. Tõlgendan küsimust, mis neil viga on, väga laialt, st see võib, kuid ei pruugi olla meditsiiniline.^[5]

Enne küsimuse juurde asumist tuleks anda mõlemast teosest lühike ülevaade, mis näitab ühtlasi, et nende seosed ulatuvad pealkirjast oluliselt kaugemale. NB! Seda ülevaadet ei saa anda ega ka püstitatud küsimust uurida ilma märkimisväärsete spoileriteta teoste sisu osas, nii et jäägu see lugeja otsustada, kas ta loeb teksti sellest lausest edasi või mitte. Aischylose „Oresteia”, mille moodustavad tragöödiad „Agamemnon”, „Tõivutoojad” ja „Eumeniidid”, räägib loo sellest, kuidas Trooja sõda on kreeklaste jaoks edukalt lõppenud ning tagasi koju jõuab Kreeka vägede ülemjuhataja ja Argose kuningas Agamemnon. Tema äraolekul on kodus valitsenud ta naine Klytaimestra koos oma uue partneri Aigisthosega (kes on muu hulgas Agamemnoni onupoeg). Klytaimestra haub Agamemnonile kättemaksu, kuna Agamemnon ohverdas sõjakäigule minnes nende ühise tütre Iphigeneia, ning tapab koos Aigisthosega oma abikaasa. Hiljem jõuab koju tagasi võõrsile pakku saadetud Orestes, Agamemnoni ja Klytaimestra poeg. Ta kuuleb oma õelt Elektralt, et nende isa on tapetud, ning jumal Apolloni hääl õhutab teda mõrva kätte maksma, nii et Orestes tapabki omakorda Klytaimestra ja Aigisthose. Ematapp meelitab kohale kättemaksujumalannad Erinysed, kes asuvad Orestest jälitama, tehes seda nii tõhusalt, et isegi Apollon ei suuda teda nende käest päästa, vaid soovitab tal põgeneda Ateenasse ning paluda abi jumalanna Athenalt. Athena korraldab kohtuistungi, kus Orestes kaitseb end algul ise ning pärast kõneleb tema poolt Apollon, süüdistajateks on aga Erinysed. Kohtunikud hääletavad ning Athena lisab ka oma hääle, mille tulemusel jäävad kaitsjate ja süüdistajate kasuks antud hääled viiki, Orestes pääseb ja läheb tagasi koju, lubades, et Argos jääb igavesti Ateena liitlaseks. Erinysed rahustatakse aga maha lubadusega, et neid hakkavad ateenlased austama auväärsete jumalannadena (Eumeniidide või semnai theaina).

Littelli romaani paralleelid Aschylosega on ilmsed, kuigi ka mitte ülemäära detailsed. Max Aue mõrvab samuti oma ema ja võõrasisa, mille tagajärjel hakkavad teda jälitama politseiuurijad Clemens ja Weser, kelle käest ta lõpuks pääseb, osalt oma sõbra Thomase abiga. Pärast sõda elab ta edasi nn auväärse ühiskonnaliikmena, olles pitsivabrikant, kuigi oma tumedatest tungidest ta ei ole siiski täielikult vabanenud. Max Aues on seega võimalik ära tunda 1940ndatel seigelnud Orestes, tema rõõmsameelne sõber Thomas meenutab ehk Apollonit ning Kripo uurijad Erinyseid. Väikese detailina võib veel välja tuua, et viite Eumeniididele leiab alles Littelli raamatu viimaselt leheküljelt (lk 917: „Eumeniidid olid mu kannul”), Aischylose „Eumeniidides” aga seda nime tegelikult üldse ei kasutata (tragöödia pealkirigi võib olla hilisem) ning samuti alles tragöödia lõpus pöördutakse nende poole kui semnai, auväärsed (v 1041). Järgnevalt üks motiiv, mida Aischylosel ei ole, kuid mis suundumuselt siiski sobiks: Max Auel on intsestuaalne suhe oma õega. Orestesel Aischylose tekstis sellist suhet Elektraga ei ole, kuid nende vahel eksisteerib siiski lähedus ning Elektra on Apolloni kõrval teine oluline Orestese mõjutaja ematapul. Intrigeeriv erinevus Littelli ja Aischylose vahel ilmneb aga tõigas, et Orestes ei ole ebamoraalne massimõrvar nagu Aue. Intriig seisneb selles, et tekib küsimus, kas Orestes pole ka selles aspektis (vähemalt oma vaimuseisundi poolest) Auega sarnasem, kui esmapilgul paistab.

Kui nüüd hakata uurima, mis on Orestesel ja Auel viga, on – nagu ülal juba välja koorus – kõige tõenäolisem, et tegu on hullusega. Orestese puhul kasutatakse hullusest rääkides kreeka sõna mania, ^[6] mis on muu hulgas nime andnud menaadidele ehk bakhantidele. Menaadid on aga naised ning Aischylose „Eumeniidides” nimetavad just Erinysed end surelikke vaatlevaiks menaadideks (vv 499–500), kuigi hulluks läheb traditsiooniliselt Orestes. Erinysi ei peetud aga üksnes hullunud naisteks, vaid ka hulluseks ehk maniaks endaks: Pausanias kirjutab „Kreeka kirjelduses” – Aischylosest küll oluliselt hilisemal ajal –, et Arkaadias Megalopolise lähedal asus maanteest paremat kätt pühamu, mis oli pühendatud jumalannadele, keda kutsuti Maaniateks (Maniai, vt 8.34). Pausaniase arvates on need jumalad tegelikult Eumeniidid ehk Erinysed, sest Orestes olla just selles paigas läinud ematapu järel hulluks (autothi maneenai). Selle pühapaiga lähedal asus Pausaniase järgi ka nn sõrme hauasammas ja kääbas, mille Orestes hammustanud oma käelt hulluna ära. Üllataval kombel ravis just see tema hullusest terveks, nii et viirastuvad Erinysed, kes olid enne mustad, muutusid valgeiks.^[7] Seetõttu on lähedal ka Akee ehk Ravi pühapaik, kuna Orestes tervenes haigusest (nosos). Lühidalt kokku võttes – Orestese puhul räägitakse hullusest ning vähemalt Pausaniase sõnastuses peetakse hullust haiguseks. Erinysed seevastu kehastavad mingil viisil seda hullust ning traditsioonilise vaate kohaselt ajasid Orestese hulluks, olemata ise ilmtingimata hullud.

Orestese hullus on niisiis laialt tuntud motiiv, kuid asja muudab keerulisemaks küsimus, kunas läks Orestes hulluks. Levinud seisukoha järgi läks ta hulluks pärast matritsiidi: lähedase veresugulase mõrv päästis lahti hirmsad Erinysed, kes asusid Orestest jälitama nagu verekoerad. Orestes nägi neid juba siis, kui nad teiste jaoks olid nähtamatud („Tõivutoojates”, triloogia teises osas, Erinysed lavale ei ilmu, kuigi Orestes juba näeb neid, Aischylose „Eumeniidides” on laval aga juba Erinyste koor). Erinysed näevad välja äärmiselt õõvastavad ning on lihtne ette kujutada, kuidas nende nägemine paneb kaotama mõistust, või on nad ise juba painajalikud hallutsinatsioonid, hullunud mõistuse sünnitised. Kreeklaste personifitseeritud maailmapildis ei ole ilmselt võimalik neid kaht varianti ka teineteisest lahutada.^[8] Kui Orestes läks aga hulluks pärast ematappu, siis tähendab see, et ta mõrvas oma ema täie mõistuse juures olles! Aga miks peaks inimene tegema täie mõistuse juures midagi, mis suure tõenäosusega kutsub välja Erinysed ja ajab ta hulluks? Kreeka lugudes võivad sellised asjad formaalselt küll ühiskondlike normide järgi toimuda ja inimese valikuna paista, kuid ometi inimese hulluks ajada, kui mõju avaldavad jumalad, kes tahavad mõnda inimest kannatama panna või hukutada. Orestese mõrv ei lähe samuti ilmtingimata vastuollu ühiskondlike normidega – kättemaks isa surma eest ning nn usurpaatorite kõrvaldamine on piisavalt aktsepteeritud tegevused, kuigi ka nendes on võimalik üle pingutada – ent ometi tõi see kaasa karistuse, mis väljendus hulluses.

Orestese puhul oli selleks jumalikuks jõuks, kes suunas ta kättemaksuks ema tapma, kõnekalt Apollon, valguse ja ratsionaalsuse jumalik esindaja, teatud mõttes igasuguse hulluse vastand. Veidi sarnasest muutusest räägib Hannah Arendt raamatus „Eichmann Jeruusalemmas: Reportaaž kurjuse banaalsusest”, mille tugevaid mõjusid on näha Jonathan Littelli „Eumeniidides”, kus esineb Adolf Eichmann kõrvaltegelasena, kuid ka mitmed Max Aue mõtisklused paistavad olevat otseselt inspireeritud Arendtist. Ajalooline Eichmann kuulutas esimese hooga oma kohtuprotsessil, et ta „on elanud kogu oma elu Kanti moraaliõpetuse vaimus, eriti kantiliku arusaama järgi kohustusest”.^[9] Seejuures esitas ta kategoorilise imperatiivi ligikaudse definitsiooni: „Kanti-märkusega pidasin silmas, et minu tahte aluspõhimõte peab alati olema seesugune, et võiks saada üldseaduse aluspõhimõtteks”.^[10] Hiljem lisas ta möönduse, et „sestpeale, kui talle tehti ülesandeks tegeleda lõpplahenduse elluviimisega, lakkas ta elamast kantilike põhimõtete järgi, kusjuures ta sai sellest ise aru ning lohutas end mõttega, et ta ei ole enam „oma tegude peremees” ja et ta ei saa „midagi parata””.^[11] Hullusega on see seotud niimoodi, et Kanti kategoorilise imperatiivi aluseks peab paratamatult olema eksimatu ratsionaalne mõistus (vrd see, mida näib sümboliseerivat Apollon), st inimene ise võib küll eksida, kaldudes kõrvale ratsionaalsest mõistusest, kuid ratsionaalne mõistus ise ei eksi. See alus on hädavajalik, sest kategooriline imperatiiv ise ei ütle, mis on ühes või teises olukorras õige või vale, millisel juhul me kasutame inimesi vahendina ja millisel mitte, kuid Kant usub, et ratsionaalne mõtlemine on võimeline selle alati ära tundma, kui asjaolud on piisaval määral teada ja ratsionaalne mõtlemine pole mingil moel pärsitud.

Eichmanni puhul tõstatub Orestesega sarnane küsimus: miks peaks inimene, kes on elanud nn kantilike põhimõtete järgi ja toetunud ratsionaalsele mõtlemisele, sest ilma selleta ei saa, äkitselt lakkama seda tegemast. Orestest mõjutas tema tegudes jumalik jõud, mis vähemalt näiliselt kehastas ratsionaalsust ennast ja vastandus hullusele. Ka Eichmanni ja koos temaga ehk ka Max Aue puhul võis tegu olla ratsionaalse mõistusega. Kahtluse alla võib seada hoopis selle, kas Eichmann üldse kaldus kõrvale kantilikest põhimõtetest, nagu ta ise väitis, või ütles ta seda tagantjärele vaid selleks, et sobituda sõjajärgsesse diskursusse ning lihtlabaselt kuulajates sümpaatiat tekitada. Arendti kirjelduse järgi polnud Eichmann kõige intelligentsem, kuid see-eest ambitsioonikas mees, kes käitus ja kõneles vastuoluliselt, eitades aga oma vastuolulisust nii iseendale kui ka teistele. Sellest tulenevalt on üsna tõenäoline, et tema soov oli näidata end moraalse inimesena ning muutunud oludes oli moraalne kuulutada enda kõrvale kaldumist moraalsetest printsiipidest. Nii et võib-olla ei toimunud Eichmanni puhul mingit erilist transformatsiooni pärast lõpplahenduse ülesande saamist.

Siiani oli kõne all traditsiooniline vaade, et Orestes läks hulluks pärast Klytaimestra mõrva, kuid on ka teine võimalus: ta oli hull juba enne seda. Michael Scott Fontaine kirjutab artiklis „Schizophrenia, Then and Now: The Libation Beares of Aeschylus”, et Orestese hullusest andis märku juba see, kui ta kuulis Apolloni häält endaga kõnelemas enne oma mõrtsukatööd.^[12] Fontaine toob välja, et Aischylose „Oresteias” pole märke selle kohta, et Orestes oleks känud Delphis ja küsinud Apollonilt oraaklit (Delphisse on jõudnud ta alles triloogia viimases osas, kui tal on kannul Erinysed, kuid sealt liigub ta edasi Ateena, kus Apollon samuti ilmub), seevastu räägib Apollon temaga suvalistes kohtades ja suvalistel hetkedel, mis on kreeka lugude kontekstis pigem ebatavaline. Samuti kasutab Orestes Apolloni tapmiskäsust kõneldes ütlemise kohta kestva mineviku ehk imperfekti vormi ephaske ning oleviku partitsiipi legoon (Ch. 274 ja 276), justkui poleks Apollon kõnelemist lõpetanud. Fontaine’i järgi on see tüüpiline käsuluulu (command delusion) kirjeldus, kus nn hääled peas sunnivad inimest toime panema halbu asju. Kui see on nii, siis Orestes läks nii-öelda hulluks juba enne mõrva sooritamist ning mõrv ise oli üks hullumeelsuse akte. Hullus tuli aga ülima ratsionaalsuse lambanahas, kõneldes Apolloni häälel. Aga mis ikkagi muutis Orestese (ja Max Aue) hulluks, mis tõi kaasa haiguse (nagu ütleb Pausanias)?

Võib-olla mitte miski. Psühhoanalüütilise vaate järgi on destruktiivsed tungid inimeses olemas juba sünnist saadik. Melanie Klein, kes on (kuri?)kuulus oma tööde poolest väikelaste psühhoanalüüsi alal, on käsitlenud Orestese juhtumit artiklis „Some Reflections on 'The Oresteia'” (1963).^[13] Kleini järgi on lastel sünnist peale armastava suhte kõrval oma emasse (ja hiljem samuti isasse) ka soov teda hävitada: ema hoiab toitjana last elus ja loob seeläbi armastust ja imetlust, kuid säärasest meelevallas olekust tekivad ka toidust ilma jäämise hirm, kadedus ja viha (nn paranoid-skisoidne positsioon). Laps liigub edasi nn depressiivsesse positsiooni ja kui see edukalt läbi töötada, siis kujuneb armastatud ja vihatud vanemate põhjal välja juhatust pakkuv ja destruktiivsust ohjav super-ego, mis tugevdab ka armastavaid impulsse. Vastasel juhul jäävad aga domineerima irratsionaalsed süü ja viha, inimene regresseerub, kaotades võime tunda kaasa ning näha oma süüd. Mida enam süüdi ja tagakiusatuna keegi end tunneb – st mida haigem ta Kleini järgi on – seda agressiivsemaks ta võib muutuda. Kleini sõnul suudab tunda Orestes süüd ematapu pärast (ka Max Auet jäävad massimõrvade järel painama iiveldushood, mida saaks tõlgendada teadvustamata süütundena) ja seepärast saab Athena ka teda aidata. Teda mõjutasid tegutsema Elektra ja Apollon, kes kehastab Orestese destruktiivseid impulsse. Kokkuvõtlikult ei lähe selle vaate järgi inimene mingil hetkel elus hulluks, st teda ei taba otseselt vaimuhaigus, vaid ta on sünnist saadik potentsiaalselt hull ning tal on võimalik hoopis tervemaks saada iseendaga tegeldes ja oma tunge, hirme jms läbi töötades. Meie psüühika on algusest peale ebastabiilne ning ainult vaeva nähes on meil võimalik seda ohjeldada ja teatud määral stabiliseerida.

Ülal on niisiis välja toodud kolm võimalust Orestese hulluse kohta: a) Orestes läks hulluks pärast oma ema tapmist, kui teda asusid jälitama Erinysed (nn traditsiooniline vaade, Pausanias, Sextus Empiricus jt), b) Orestes läks hulluks enne oma ema tapmist, kui hakkas kuulma Apolloni häält (Fontaine), c) Orestese nagu kõigi teistegi inimeste psüühika on sünnist peale ebastabiilne ning seda on võimalik ohjeldama õppida, kuid ka täiesti käest lasta (nn psühhoanalüütiline vaade, Klein). Need variandid on kohandatavad ka Max Auele, keda ei nimetata raamatus küll otsesõnu hulluks (ega Aischylos Orestest ka ei nimeta), kuid kirjeldatakse tema hullumeelseid nägemusi, palavikulisi mõttekäike, šokeerivaid ihasid jms. Adolf Eichmanni küll traditsiooniliselt hulluks ehk ei peeta, ent Hannah Arendt mainib tema puhul teatud transformatsiooni, kui ta lakkas järgimast kantilikke printsiipe, ning säärast moraalinormidest loobumist saaks käsitleda vähemalt hullumise paralleelina (moraali järgida on ratsionaalne, mitte järgida irratsionaalne). Ülal sai ka spekuleeritud, et ehk Eichmannil ei toimunudki moraalset transformatsiooni, see toob sisse ülejäänud kaks võimalust: ta korrumpeerus moraalselt juba mingi hetk varem või oli sünnist peale selline, eitades seda endale. Edasi tuleb aga juttu nn hullusest tervenemisest.

Pausaniase põhjal sai Orestes terveks, kui hammustas endal ära sõrme. Kuna sõrme ohverdamine võis olla nii ravivahend kui ka viis esile kutsuda unenägu (küll indiaanlastel, mitte kreeklastel), siis võiks öelda, et jääb lahtiseks, kas see äratab Orestese kujundlikult üles painajalikust unenäost, kus teda kiusavad süütunne ja Erinysed, või toob talle hoopis painajalikus reaalsuses uue narratiivina nn kasuliku une, kus ta ei ole enam süüdi.^[14] Aischylos ja Littell sõrme hammustamisest ei räägi, nii et Pausaniase versiooniga pole kohane siin pikemalt tegeleda, kuid küsimus painava une ja painava reaalsuse kohta jääb. Aischylose „Oresteias” vaimne tervis teatud mõttes taastub kohtuistungiga: Erinysed muutuvad seeläbi painavatest nägemustest auväärseiks ja head soovivaiks jumalannadeks ja – mis peamine – nad kaovad Orestese kannult, kes lahkub kohtuprotsessi lõpus koju Argosesse, jättes Erinysed maha Ateena. Max Aue puhul võiksid potentsiaalselt tervendavateks protsessideks olla Nürnberg, Jeruusalemm (nagu Eichmannil) või mõni muu sõjajärgne kohtuistung natside üle, Jonathan Littell seda osa oma „Eumeniidides” ei käsitle. Iseenesest on aga vähemalt tänapäeva meditsiini seisukohast vaadates üsnagi samaväärselt absurdne mõelda, et vaimuhaigusest ravib terveks sõrme otsast hammustamine või kohtuprotsess. Kohtuasjad ei muuda süüaluse juures midagi, vaid kehtestavad uue ühiskondliku narratiivi, mille põhjal saab ümber otsustada, kas keegi on süüdi või süütu, kas kellelgi on midagi viga või mitte. Sätestatakse nn hullumeelsuse piirid.

1. Raamat on eesti keeles ilmunud Heli Alliku tõlkes: Littell, Jonathan (2022) Eumeniidid. Tallinn: Varrak. Info pärineb Vaba Akadeemia avalikust loengust: https://www.youtube.com/watch?v=TqDlEHiL1hc

2. Prantsuse keeles on see sageli tõlgitud heasoovijateks ehk „Les bienveillantes”, kuigi esineb ka nimekuju „Les Euménides”, inglise keeles kannab tragöödia sageli nime „The Kindly Ones” või „The Gracious Ones”.

3. Eumeniididest kui heasoovlikest jumalannadest ning nende seostest kättemaksujumalannade Erinystega vaata pikemalt Vaba Akadeemia blogist: https://vabaakadeemia.ee/blogi/neeme-naripa-erinystest

4. Siin tuleb muidugi tuleb tähele panna, et üldiselt peeti küll Orestest hulluks alles siis, kui talle hakkasid viirastuma Erinysed, mitte sel hetkel, kui ta ema mõrvas. Näiteks arutleb Sextus Empiricus Orestest näiteks tuues tõeste ja valede aistingute ja kogemuste üle: Orestesel on need segunenud, kui ta nägi Elektrat, oli see tõeline, kui nägi Erinyseid, siis tulenes see hullumeelsusest ja ei olnud tõeline (Adv. math. 7.244). Orestest on pidanud tüüpiliseks hulluks ka tänapäevasemad filoloogid (vt nt Most, Glenn W. (2013). ’The madness of tragedy’ – Harris, W. V. toim. Mental disorders in the classical world. Leiden, Boston: Brill. Lk 395–410).

5. Väga keeruline on tõmmata piiri meditsiinilise ja sotsiaalse vahele ja õnneks pole see siinse arutluse jaoks ka hädavajalik. Mõned näited piiriga seotud raskustest: psühhiaater Thomas S. Szasz kritiseerib „Vaimuhaiguse müüdis” psühhiaatria meditsiinilist diskursust, Michel Foucault kirjeldab „Hulluses ja arutuses” kultuurilist arengut, mis tegi hullusest nn haiguse, samas kui Wilhelm Reich analüüsis „Fašismi massipsühholoogias” ühiskonna pöördumist autoritaarsusse, pidades seda kollektiivse seksuaalse represseerituse tagajärjeks, ning üritas ühiskonda ravida nagu patsienti.

6. Nii näiteks Sextus Empiricusel, vt allmärkus 4.

7. Eric Robertson Dodds kirjutab, et oma sõrme maha raiumine võis olla unes antud ravinõuanne, samas kui indiaanlased raiusid sõrme liigesest maha unenäo esile kutsumiseks (1997, The Greeks and the Irrational, Berkeley and Los Angeles: University of California Press, lk 110 ja 116).

8. Vrd nt Dikee, kes korraga kehtestab ja kehastab nn õiglust.

9. Arendt, Hannah (2023). Eichmann Jeruusalemmas: Reportaaž kurjuse banaalsusest. Tallinn: Postimehe Kirjastus OÜ. Lk 134. Tõlkinud Eda Ahi.

10. Ibid. lk 135.

11. Ibid.

12. Kogumikus: Schaler, Jeffrey A.; Lothane, Henry Zvi; Vatz, Richard E., toim. (2017) Thomas S. Szasz: The Man and His Ideas. Oxford, New York: Routledge. Lk 169–193.

13. Vt Klein, Melanie (1975). Envy and Gratitude and Other Works. New York: The Free Press, A Division of Macmillan, Inc. Lk 275–299.

14. Vt märkus 7.

15. Arendt kirjeldab juhtumeid, kus inimeste tapmist gaasikambris võidi näha universaalselt hüvelise tegevusena: nt üks naine Baierimaal olla rääkinud, et rahvas ei peaks kartma kaotust, sest „füürer oma piiritus headuses on teinud ettevalmistusi kogu saksa rahva gaasitamiseks” (lk 116). Sel viisil on massimõrv muudetud üldprintsiibiks, mida võib rakendada nii teistele kui ka endale.

16. Veidi paralleelne nähtus esineb Damian Miltoni kahekordse empaatia teooria (double empathy problem, vt https://en.wikipedia.org/wiki/Double_empathy_problem) järgi neurotüüpiliste ja neuroatüüpiliste inimeste kommunikatsioonis, kus informatsiooni antakse võrdväärselt tõhusalt edasi homogeensetes rühmades, olgu selleks siis neurotüüpilised või atüüpilised inimesed, kuid tõhusus langeb segatud rühmas, vt ka nt https://doi.org/10.1177/1362361320919286.