Elo-Mall Toomet: Võrku püütud ja valguse alt väljas – veel ühest Kreeta jumalannast

Britomartise loost on säilinud mitmeid erinevaid variante, mis viivad küll mõnevõrra erinevate lahendusteni, kuid näivad struktuurselt siiski üsna lähedased. Kõige varasem kirjalik allikas, mis meile loost aimu annab on hellenistlik – lugu on ära toodud Kallimachose 3. sajandist eKr pärinevas hümnis Artemisele, jumalannale, kellega Britomartisel on mitmeid seoseid.[1] Kallimachose järgi oli Britomartis Gortyni[2] nümf, hirvi jahtiv vibukütt ning Artemise lemmik. Knossose valitseja Minos jahtis omakorda Britomartist, püüdes teda võrgutada või vägistada, ning tütarlaps pages tema eest üheksa kuu jooksul, varjates end puude ja põõsaste ning kaljunukkide varjus. Lõpuks pages ta kaljudele ja päästis end Minose eest viimasel hetkel merre hüpates. Meres sattus Britomartis kalameeste võrku ja pääses nii uppumisest, kohalikud Kydonia kalamehed aga nimetasid teda edaspidi Diktynnaks, Võrkude Emandaks (kr. δίκτυον, kalavõrk) ning mäge, kust tüdruk merre hüppas Diktaioniks. Nad rajasid sinna altarid ja hakkasid Diktynnat edaspidi religioosselt austama ning talle ohvreid tooma.

Selles loos peitub vastuolu, mida Kreetat hästi tundvad lugejad ehk juba märkasid, mida aga ka Kreeka ajalugu ning mütoloogiat tundvad uurijad ei ole päriselt suutnud lahendada – nimelt paiknes Kydonia Kreeta lääneosas, seal kus tänapäeval asub Chania linn, Dikte mägi – mis ilmselt Diktynna nimega tugevamalt seotud kui kalavõrk – aga saare idaosas. Antiik-Kreeka geograaf Strabon juhtis sellele probleemile tähelepanu juba 1. sajandil eKr[3] ning nentis, et Kallimachos eksib ja mäe nimi, kust Britomartis vette hüppas, oli hoopis Tityron, seal asuv pühamu aga Diktynnaion. Tänapäeva uurijad on näinud ühe võimaliku seletusena Kreeta varases ajaloos laialdaselt ette tulnud rahvasterändamisi – ehk liikus Diktynna kultus idast läände, pidas aga meeles mäe nime, mis sellega algselt seotud oli. Olgu sellega, kuidas on, igal juhul olid nii Britomartis kui Diktynna Kreetal kultuslikult austatud tegelased. Britomartis seostub sealjuures pigem saare idaosaga, kus tema nimi esineb raidkirjades jumalate seas, kelle nimel linnriigid omavahelisi lepinguid on sõlminud, samuti linnriikide müntidel. Teateid on ka Britomartise pidustustest (sealhulgas ka väljaspool Kreetat, Delose saarel) ning pühapaikadest ja kultuskujudest. Diktynna, kuigi nime poolest justkui Ida-Kreeka mägedega kokku kuuluv, oli austatud ennekõike Lääne-Kreetal, kus teda samuti müntidel kujutati ning tema auks pidustusi peeti. Diktynna kultusest on teateid ka Peloponnesoselt, Ateenast, Phokisest ning isegi omaaegsest laiemast Kreeka maailmast – tänapäeva Marseille piirkonnast Lõuna-Prantsusmaal.

Britomartise jumalannalik saatus ei piirdunud aga Diktynnana veest väljumisega ja ka tema päritolust räägitakse ka pisut teistsuguseid lugusid. 2.–3. sajandil tegutsenud Antoninus Liberalise järgi oli Britomartis Zeusi ja Karme tütar ning pärit Foiniikiast. Ta oli neitsilikuks jääda sooviv tütarlaps ning rändas esmalt Argosesse, seejärel Kephaleniasse ja lõpuks Kreetale. Kui Minos Britomarist kimbutama hakkas, peitsid kalamehed ta oma võrku. Üks neist, Andromedes, viis ta oma paadiga Aigina saare juurde, hakkas aga siis ise tüdrukule lähenemiskatseid tegema ning too hüppas merre ja pages saarele jõudes pühasse metsa, kuhu hiljem rajati tema pühamu. Peatselt Aphaia aga kadus ning paigas, kus see juhtus, Artemise pühamus, toodi talle edaspidi ohvreid, nimetades teda Aphaiaks – selleks, kes kadus.[4] Erinevaid versioone ühendab kenasti reisimees Pausaniase 2. sajandil pKr ära toodud kokkuvõte – Britomartis heitis end Minose eest pagedes võrkudesse, mis olid välja pandud (kr. apheimena, ἀφειμένα) ning Artemis tegi temast jumalanna. Lisaks kreetalastele austavad tüdrukut ka aiginalased, kes ütlevad et ta näitab end ka nende saarel, tema epiteet on sealjuures kreetalaste juures Diktynna, aiginalaste seas aga Aphaia.[5] Aphaiale pühendatud templit on Aiginal võimalik vaatamas käia praegugi.

Britomartise, Diktynna ja Aphaia seosed Artemisega on ülal juba mitmel korral välja paistnud. Selline ühtekuuluvus on nähtav ka mitmete teiste kangelannade puhul, kes Artemisele sarnanevad. Neitsilik kütitar, kes oma neitsilikkkust kaitsta püüab, kuulub kindlasti selle jumalanna tavapärasesse sfääri. Harv ei olnud aga ka Diktynna otsene samastamine Artemisega – nii oleks tegu justkui Artemise enda mõne kohaliku kuju, aspekti või lisanimega. Euripides nimetab oma teoses Iphigeneia tauride juures[6] Artemist “Mägede Diktynnaks”, Hippolytos’es[7] aga “Metsloomade Diktynnaks”, samuti on neid jumalannasid eristamata maininud Aristophanes.[8]

Lisaks seostele Artemisega leidub Britomartisel ühisosi ka mitmete kaaskangelannadega, sealjuures eriti nn dionüüslike naistega. Sellesse rühma võib lugeda Dionysose ema Semele, kes surematuse saavutanuna hakkas kandma nime Thyone, Dionysose hoidja ja Semele õe Ino, kellest peale kaljult vette hüppamist sai jumalanna Leukothea, ning lõpuks Ariadne, Kreeta kuningatütre ja Dionysose naise, kes kannatuste järel samuti surematuse saavutas. Kõiki neid tegelasi ühendab transformatsioon, surelikkuse ja surematuse piiri ületamine, millega enamikel neist – nagu siin ka Britomartise juures nägime – kaasnes nimemuutus. Kaljult vettehüppamise motiiv ühendab Britomartist sealjuures eriti Inoga, Ariadnega aga seob neid omadus kaduma minna, lisaks kindel seos Kreetaga, mis ilmselt viitab mõlema tegelase kohalikele juurtele sel saarel.

Tänapäevases uurimistraditsioonis on Britomartise müüdile pakutud erinevaid seletusi. Nii on Arthur Bernard Cook oma kuulsas kolmeosalises Zeusi-teemalises monograafias võrrelnud Britomartist Persephonega – too pages allilma valitseja eest ning Britomartist taga ajanud Minos oli samuti omal moel allilmne valitseja. Ta oli Kreeta müütiline kuningas, mis juba iseenesest on mõtlemapanev asjaolu, kuna Kreetaga seotud müütide juurde kipub kuuluma teatav allilmne tonaalsus – labürindi keskmes varitseb Minotaurost, kellega kaasneb surm ning kuningatütar Ariadne on seotud talle kord surma kord surematust toova Dionysosega. Minos oli aga lisaks ka kohtunik allilmas, positsioon, mida ta jagas oma vendade Rhadamanthose ja Aiakosega.[9] James Frazer tõlgendas Minose ning Britomartise/Diktynna lugu päikese ja kuu abieluga, mis on ärgitanud arutelu selle üle, kas nende naistegelaste seos kuuga on pronksiaegse taustaga või hoopis hiline, Rooma-aegne lisandus, Ronald Willetts nägi aga müüdi taga pigem täiskasvanuks saavate initsieeritavate kollektiivse abielu jälgi. Nii pageb meheleminekueas tüdruk üheksa kuud mehe lähenemiskatse eest, seejärel aga muutub nii ta olemus kui nimi. Küllap on üheksakuine periood vähemalt selles loo versioonis, mis selle välja toob, tõepoolest tähenduslik ning lapseootust ja sünnitust saab tõlgendada üleminekurituaalina, isegi müsteeriumina, ka juhul kui sellega suuremaid ühiskondlikke rituaale ei kaasne. Siiski ei ole lugude juured ilmselt nii lihtsad ja ühesed. Nii nagu Ariadne puhul, on ka Britomartise loos võimalik näha erinevaid elemente, midagi olulist jääb aga alati puudu. Tema pronksiaegse Kreeta tausta aimamiseks ei ole meil mingeid otseseid allikaid, kuid küllap tuleb osa tema kummalisust just sealt. Samas räägib Britomartis läbi erinevaid ajaloolisi piirkondi ühendava luguderägastiku kindlasti midagi ka nende paikade kontaktidest ja seostest ning erinevate müüdiversioonide kirjapanijate kaasajast ning isiklikest huvidest. Me teame, et nii Britomartis, Diktynna ja Aphaia olid kultuslikult austatud – olgu tegu siis ühe ja sama või mitme isikuga – ja võime küll mingit seost tütarlaste täiskasvanuks saamise rituaalidega mõnel pool tõenäoliseks pidada, kuid kindlaid jälgi rituaalidest meil ei ole. Aphaia püüti küll võrku aga ta ei jäänud sinna, astus küll maale aga kadus meile nähtava valguse käest. Ainult mõnes Kreeka maailma nurgas saame ikka veel näha talle pühendatud paiku.

[1] Kallimachos Hümn 3, 187–205.

[2] Lõuna-Kreeta linn, mis on kuulus varaste pealiskirjadel säilinud seadustekogude poolest.

[3] Strabon 10.4.12.

[4] Antoninus Liberalis, Metamorfoosid 40.

[5] Pausanias 2.30.3.

[6] Värsis 126.

[7] Hippolytos 145–147.

[8] Konnad, 1359–1360

[9] Platon, Gorgias 523e–524a.