Elo-Mall Toomet: Merenaised ja tütarlaps rannal – filmis nägemata "Odüsseia"

“Odüsseia” on tänavu paljudel keelel ja meelel, erinevad ingliskeelsed tõlked trügivad raamatumüügi edetabelite tippu ja arvamusi, nii eepose kui Christopher Nolani linateose kohta jagub seinast seina. Minu jaoks on olnud huvitav märgata, et selles tihedas vestluses käib arutelu ikka ja jälle “Odüsseia” kui kirjandusteose ning selle kirjandusteose raames Odysseuse kui tegelase loo üle. Mõnevõrra varju kipub aga jääma asjaolu, et see kirjandusteos põhineb arvestataval määral suulisel pärimusel ning osavalt tervikuks lõimitud lugu läbi raskuste koju jõudvast kangelasest[1] ei ole sugugi ainus kihistus, millele “Odüsseia” puhul tähelepanu pöörata. Pean tunnistama, et minu jaoks ei kuulu peategelane eepose kõige huvitamate tegelaste hulka ning tema ohtrate kõrvalepõigetega kulgenud ja edasi antud kodutee ei ole selle kõige põnevamate elementide seas.

Pildil: Eileithyia koobas Amnissoses.

Mis mind siis “Odüsseia” juures võlub, lisaks heksameetri rahustavale rütmile? Võib vist öelda, et mind huvitab eeposest läbi kumav pärimus ning ajalooline mälu. Huvitavad tegelased, keda kohtame põgusalt ja kes tunduvad elavat mingit oma elu. Mõnikord on need olendid, tegelased, kellest suurt muud kui nende põgus pinnalekerkimine “Odüsseias” teada ei olegi. Mõnikord on need kangelased ja kangelannad, kelle tähtsus laiemal müüdimaastikul Odysseusele endale alla ei jää. Viited müüdiversioonidele, ajaloolistele paikadele või kultuslikele detailidele annavad tervikteosele võlu, mis seisneb selle justkui juhuslikus detailsuses…meri, millel Odysseus seilab, ja maa, kuhu ta toetub, on erakordselt rikkad lugude, elukate, inimeste ja jumalate poolest. See on kultuurmaastik, mis hõlmab nii olevikus kui minevikus toimunud sündmusi ja nii inimlikku kui looduslikku-jumalikku, nii tuttavat kui võõrast. Ja kes Kreeka pärimuse või ajaloo mõne aspekti vastu erilist huvi tunneb, võib sealt välja õngitseda nii mõnegi aarde. Näiteks kõnetab mind Kkreeka religiooni uurijana eriliselt väike infokild – Odysseus nimetab ära Eileithyia (sünnitusega seotud jumalanna) koopa Amnissoses, Knossose sadamas. Lineaarkirja B tahvlitelt teame, et sama nime kandvale jumalannale viidi samas paigas mee-ande juba hilisel pronksiajal.[2] Nii annab “Odüsseia” meile märgi religioossest järjepidevusest hilise pronksiaja ja arhailise perioodi Kreeka vahel, üle nn pimeda ajajärku, millest kirjalikud allikad puuduvad ja ka arheoloogilised leiud tagasihoidlikud. Võib arvata, et selliseid märke ajaloolisest mälust ja kohalikest traditsioonidest peitub Homerose eepostes omajagu, alati aga ei ole meil võimalik nende jälgi ajada. Ka minu jaoks kõige põnevamad tegelased “Odüsseias” kipuvad pigem oma jälgi segama ja võrkudest läbi lipsama. Pole siis ehk põhjust imestada, et ka Nolani filmist on nad välja jäänud, varjunud kaamerasilma eest meresügavusse või pööranud filmimeeskonna tähelepanu tormi varjus oma saarest eemale.

Tutvustan siin põgusalt (ja “Odüsseias” ettetulevas järjekorras) paari sellist filmist väljajäänud tegelast, kes ise ja kellega seotud episoodid tunduvad mulle eriliselt huvitavad ja  “Odüsseiale” olemuslikult olulised.

Eidothea ja Proteus

Pildil: Menelaos ja ta kaaslased hülgenahkadesse peitununa Proteust kimbutamas. Giulio Bonasone, 16. saj.

“Odüsseia” neljandas raamatus räägib Menelaos Telemachosele, Odysseuse pojale, episoodist Egiptuses,kus ta Troojast koju sõites peatus. Menelaos ja tema mehed ei pääse  laevadega minema Pharose saarelt Egiptuse ranniku lähedal ja nagu sageli Kreeka lugudes, on soodsate tuulte puudumine jumaliku pahameele märk. Just siis, kui Menelaos hakkab kojujõudmise lootust päriselt kaotama, ilmub aga merest Eidothea – “Teadja Jumalanna” – , kellel on meestest kahju hakanud ning kes ütleb neile, mida teha. Eidothea on ürgse vetevana, paljuteadva ja vägeva merejumala Proteuse tütar. Ta räägib meestele, et hülged on Proteusele eriliselt armsad ja kui nad keskpäeval rannale tulevad, ilmub ka merejumal nende sekka, loeb oma lemmikloomad üle ja uinub siis loomade keskel, nagu karjane oma karja seas. Eidothea aitab Menelaosel ja paaril ta kaaslasel hülgenahkadesse pugeda ja end Proteuse lemmikute seas peita ja määrib isegi nende ninasõõrmeid ambroosiaga, et nad hüljeste merehaisu taluda suudaksid. Kui Proteus on uinunud, haaravad mehed temast kinni ja – nagu Eidothea käskinud – ei lase jumalat lahti ka siis, kui ta end erinevateks elukateks või loodusjõududeks muudab. Lõpuks võtab väsinud Proteus taas oma algse kuju ja on nüüd, kui mehed ta vabaks lasevad, valmis nende küsimustele vastama. Selgub, et nad ei pääse saarelt, sest ei ole toonud jumalatele kohaseid ohvreid ning Proteuse juhiste järgi saab see nüüd tehtud. Samuti kuulevad Menelaos ja ta sõbrad merejumalalt, milline on olnud teiste Troojast kojupöördunud sõdalaste, sealhulgas ka Odysseuse saatus.

Tervel sellel episoodil on mingi kummaline ja Kreeka kangelaseepika sündmustest hoopis erinev võlu. Merest kerkiv jumalanna, kes kehastab nii teadmisi kui kaastunnet. Proteuse nõrkus hüljeste vastu ja tema nii paljudest muinasjuttudest tuttav kujumuutmise strateegia ning samuti muinasjuttudest teada lahendus – kujumuutjat ei tohi käest lasta, ükskõik kui palju hirmu või valu ta erinevad kujud põhjustavad. Võrreldes Homerose eepostes peamiselt ülesastuvate olümplaste, näiteks alatasa kangelasi kantseldava Athenaga, tundub, et need on vanemad, rahulikumad ja veidramad jumalad, rohkem tegusad omaenda ilmas, oma elemendis (ehk meres) ja ei tunne erinevalt Homerose olümplastest suuremat huvi Trooja sõjaga seotud õukonnadraamade või malekäikude vastu.

Leukothea

Pildil: Leukothea, Etruski skulptuur Pyrgist, ca 350 ekr.

“Odüsseia” viiendas raamatus pääseb Odysseus lõpuks liikuma Kalypso saarelt, kus see nümf või jumalanna on teda seitse aastat oma kaaslasena hoidnud. Ta seilab parvel seitseteist päeva ja on juba jõudmas faiaakide saarele, kui Poseidon märkab, et tema tagakiusatav kangelane kipub terve nahaga pääsema. Poseidon vallandab meeletu tormi, millele Odysseuse habras sõiduk kuidagi ei saa vastu pidada. Lõpp on juba lähedal, kui parveriismete külge klammerduvale Odysseusele ilmutab end meresügavustest tõusnud Leukothea, kes tunneb kangelasele kaasa. Leukothea, sõna-sõnalt “Valge Jumalanna”, annab Odysseusele oma loori – kr. kredemnon – ja soovitab tal tungivalt parv maha jätta ja kaldale ujuda. Leukothea looriga ei saa ta uppuda ja see kindlustab pääsemise, tuleb aga merre tagasi visata, kui õnnelikult kaldale jõutud. Odysseus kahtleb, kuid lõpuks ei jää tal muud üle kui jumalanna soovitust (või pigem käsku) kuulda võtta ja nii randub ta mõne aja pärast faiaakide saarel, räsitud, kuid elus ja valmis mõne aja pärast kohtama veel üht kummalist naistegelast. Enne selle tegelase juurde asumist aga tasub pisut peatuda Leukotheal, kummalise taustaga jumalannal, kes alustas oma elu sureliku naisena. Inimesena oli ta Ino, Teeba kuninga Kadmose tütar. Kui Ino õde Semele, Dionysose ema ja Zeusi armsam, Zeusi tõelist, välguna põlevat pale nähes suri, sai Inost Dionysose kasuema, mille eest Hera teda taga kiusas – Dionysose näol oli tegu Zeusi abieluvälise lapsega ning Hera viha oli sedalaadi olukordades tavapärane. Ino ja tema mehe Athamase saatusest räägivad mitmed erinevad müüdiversioonid, mida ühendab aga see, et nende tegelaste saatus ei ole kunagi õnnelik. Vähemalt surelikul tasandil. Ino oli mõnikord kuritahtlik vandenõude sepitseja, mõnikord süütu ohver, igaljuhul aga lõppes tema inimlik elu sellega, et ta kaotas mõistuse ning hüppas kaljult merre koos oma poja Melikertesega, kelle oli eelnevalt tükkideks lõiganud ja katlas ära keetnud. Seejärel sai Inost jumalanna Leukothea, Melikertesest aga kangelasena austatud Palaimon. Erinevad detailid selles loos loovad paralleele ka teiste surelikkuse ja surematuse piiri ületavate naistegelastega Kreeka mütoloogias – katlas keetes tavatses inimesi mitte ainult tappa, vaid teinekord ka noorendada Kolchise printsess Medeia, kaljult vettehüppamine tõi aga surematuse ja nimevahetuse ka Kreetalt pärit Britomartisele, keda hiljem tunti Diktynna või Aphaiana. Leukothea ülesastumine “Odüsseias” on taaskord kummaline – abi, mida ta Odysseusele pakub, õhkõrn loor, ei tohiks esmapilgul kuidagi mere poseidonliku raevu eest kaitsta. Looril on aga teistsugune vägi. See peab vastu. Kredemna, loori tähistava sõna mitmuse vorm, on kasutusel linnamüüride kaitserinnatistest rääkides, see on kaitse sümbol. Loor sobib sümboliseerima ka surelikkuse ja surematuse vahelist piiri. See varjab seda, mida tuleb varjata, midagi mis on peaaegu siinsamas, lähedal ja käeulatuses, aga samas surelikele täiesti kättesaamatu. Loori mähituna asub Odysseus kahe maailma piiril, kus surelikkus teda kätte ei saa ja nii võib ta end meres, Valge Jumalanna sfääris, turvaliselt tunda. Mind võlub selles stseenis esile kerkiv erinevus kahe viisi vahel, kuidas jumalik võib avalduda või kuidas seda võib tajuda – tormi ilmselge eluohtlik purustav jõud ja hapra loori vägi, mille avaldumiseks tuleb selle peale loota. Või ehk ilmutab see end ainult siis, kui midagi peale lootuse pole jäänud.

Nausikaa

“Odüsseia” kuuendas raamatus kohtame veel üht noort naist, faiaakide valitseja tütart Nausikaad, keda ma pean selle eepose peaategelaseks. Raske on täpsemalt selgitada või õigustada miks – Odysseuse ja Nausikaa kohtumises on mingi pingestatus, pinna all püsivalt tajutav, kuid lahendamata jääv. Mingis osas on see pingestatus kindlasti erootiline – Nausikaa on parthenos, meheleminekueas tüdruk, kes on Athena saadetud unenäo tõttu jõesuudmesse kangaid pesema läinud, et peatselt kahtlemata saabuvate pulmade jaoks oleksid vajalikud ettevalmistused tehtud. Eeldatavasti abiellub Nausikaa varsti ühe või teise faiaakide saare ülikuga. Athena unenäosepitsuse eesmärk on aga juhatada Nausikaa samas paigas randunud Odysseuse juurde, et too saaks faiaakide kuningakojast kojujõudmiseks vajalikku abi. Järgneb idülliline stseen, mis on lavastatud igati vastavalt Kreeka mütoloogias korduvalt esinevate pruudiröövi lugude loogikale. Kui pesu saab pestud, tantsivad ja mängivad tüdrukud jõe ääres, kaunis looduses, kõik nõtkelt liikuvad ja erakordselt kaunid, iseäranis Nausikaa, keda võrreldakse jumalanna Artemisega. Just selline on olukord ka vahetult enne seda, kui Zeus röövib valge isasveise kujul Foiniikiast Europe, või enne seda, kui Hades oma hobukaarikul kaunist nartsissi noppima kummardunud Kore allilma viib. Ka Nausikaa loos lõhestab tüdrukute idülli meestegelase ilmumine – põõsa taga tukastanud Odysseus astub välja, paljas ja räsitud väljanägemisega, tüdruku röövimise asemel palub ta aga hoopis abi, mida Nausikaa, nii julge kui kaastundlik, on ka valmis pakkuma. Nausikaa annab Odysseusele riided ja juhatab ta linna oma vanemate majja, kuhu nad siivsust silmas pidades ja kuulujuttude vältimiseks liiguvad eraldi. Järgnevalt veedab kangelane faiaakide õukonnas aega, jutustab oma seiklusi ümber ning pääseb lõpuks saare-elanike abiga koju Ithakale. Nausikaa episood on veider, sest seda ei ole loo süžee mõttes tegelikult vaja. Odysseus võiks lihtsalt faiaakide valitseja ette ilmuda ja vastu võetud saada, ilma Nausikaa osaluse ja abita. Mingis mõttes on Nausikaa vastukaaluks teistele teel kohatud naistele – Kirkele ja Kalypsole – kes kujutasid endas komistuskivi nii potentsiaalse vaenulikkuse kui seksuaalse ahvatluse läbi. Nausikaa ei meelita Odysseust oma saarele jääma, vaid juhatab ta koduteele. Nii vastandub ta ka teistele kuningatütardele, keda Kreeka kangelased maailma serval asuvatel kummalistel saartel kohtavad, Kreeta Ariadnele ja Kolchise Medeiale. Ka need tüdrukud aitasid kangelast – Ariadne Theseust ja Medeia Iasonit – nende puhul aga viis see abi ka abieluni, mis tõi omakorda kaasa kodust lahkumise ja kannatuste külvamise või nende kogemise. Sedasorti lood tõstavad kangelannad esile, kuid võtavad neilt võimaluse elada inimlikult mõtestatud või õnnelikku elu. Nausikaaga läks teisiti – püss on laval, aga tulistamine jääb ära, võõras mees tungib tüdrukute tantsuplatsile, aga pruudirööv jääb ära. Odysseuse ja faiaakide kuninga vahel ei ole vastasseisu. Odysseus ja Nausikaa on esitatud justkui paar hetk enne seda, kui Eros neid noolega tabaks. Aga tabamus jääbki tulemata. Ariadnest ei saa surevat traagilist kangelannat (teistlaadi kangelannaks-olemise võimalusi ei kipu Kreeka müüt kuigi palju pakkuma), ta lahkub lavalt enne, kui ta lugu oleks alanud. Me ei tea, mis temast saab, aga kuna temast ei saanud osa Kreeka kangelase koduteest, võime arvata, et tal oli ehk võimalus inimlikuks õnneks. Ja siiski, või just selle kõige tõttu – Nausikaal on “Odüsseias” võtmetähtsusega roll. Nii on arvanud ka teised peale siinkirjutaja ning Samuel Butler käis välja isegi teooria, et tegu on “Odüsseia” noore naisautoriga, Sitsiilia aristokraadiperest pärit tütarlapsega, kes end niimoodi poolsalaja teosesse sisse kirjutanud. Mida teaduslik konsensus sellest teooriast arvab on iseasi, Nausikaa on aga “Odüsseia” lugejaid lummanud läbi aegade ning leidnud tee ka näiteks Karl Ristikivi luuletustesse. Teda võib ehk pidada omamoodi patrooniks meritsi pagejatele, kes kodurandadest unistavad.

Kõiki kirjeldatud tegelasi ühendab – lisaks sellele, et nad viimasest “Odüsseia” ekraniseeringust välja jäid – abi, mida nad Odysseuse andsid. Oleks aga viga, arvata, et kangelase abistamine oli nende merest tõusvate või mere ääres mängivate naiste ainus roll. Igal neist merenaistest on oma lugu, oma elu ja tegutsemissfäär ning vähemalt Leukothea oli Kreekas ka kultuslikult austatud. Nende ilmumised eepose ridadesse või lehtedele on tegelaste, motiivide ja traditsioonide kohtumispaigad ning just sellised kohtumised muudavad “Odüsseia” nii huvitavaks ja rikkalikuks elamuseks.


[1] Kangelane on Odysseus Kreeka, mitte tingimata tänapäevases mõistes. Ta on eriliselt võimekas, justkui üle-elusuurune tegelane, kes tegutseb lugudes ajastul, mil jumalad inimeste asjadesse otseselt ja küllalt sageli sekkusid. Jumalik liin oli esindatud ka tema suguvõsas – Odysseuse vanaisa oli jumal Hermes. Kas peame teda kõige selle juures ka moraalselt kiiduväärseks tegelaseks, ei ole sedalaadi kangelasestaatuse juures oluline. Tänapäevaste arusaamadega eeskujulikust käitumisest ei kipu kuigi hästi sobituma ükski Kreeka heerostest – ilmselt olekski vähem eksitav neid heerosteks nimetada.

[2] Od. 19.188. Silbilises lineaarkirjas B on täpne nimekuju e-re-u-ti-ja. Tegu on koopaga, millel oli religioosne tähtsus neoliitikumist kuni Rooma ajani. Mitmeid sealt leitud esemed on välja pandud Heraklioni Arheoloogiamuuseumis.

Eelmine
Neeme Näripä: Mis on viga Orestesel ja Maximilien Auel?

Sellel postitusel ei ole vastuseid

Email again: