Toivo Maimetsa avalik loeng "Preformism ja epigenees"
15. veebruaril kell 18.15 on Vabal Akadeemial külas Toivo Maimets, kes räägib lähemalt preformismist ja epigeneesist.
Kõiki elusolendeid iseloomustab nende vorm – erinevate tunnuste kogum, mis tekitab nii sarnasusi (näiteks liigikaaslastega) kui ka erinevusi teistest. Kui organism hakkab viljastatud munarakust arenema, siis temale iseloomulikud tunnused tekivad indiviidi arengu e. ontogeneesi käigus. On kaks põhimõttelist traditsiooni seletada, kust individuaalne eluvorm ontogeneesi käigus pärineb. Preformism väidab, et vorm on alati olemas ning indiviid saab selle kätte mingil ettemääratud, valmisoleval, ärakirjeldatud viisil. Organismi kompleksne vorm eksisteerib mingil moel algusest saadik ning peab vaid “avalduma”, üles kasvama. Epigenees aga leiab, et iga elusolend alustab korrastamata materjalist ning areneb sellest aja jooksul järk-järguliselt. Keerulised komplekssed tunnused arenevad välja lihtsamatest embrüonaalsetest struktuuridest tänu interaktiivsetele protsessidele.
Vaidlus kahe lähenemise vahel on käinud alates Aristotelesest (epigeneetik) ning kulgenud läbi bioloogilise mõtte arenguloo, kaldudes erinevatel ajastutel enam ühele või teisele poole. Bioloogiateaduse jaoks tähendab see valikuid, kas enam pannakse rõhku olemasoleva vormikirjelduse “ülesleidmisele” või neile interaktiivsetele looduslikele protsessidele, mis seda vormi uuesti loovad. Epigeneesi ja preformismi suhestumine on ka tänapäeval aktuaalne, väljendudes näiteks vaidlustes geneetiliste deterministide ja keskkonnast tingitud plastilisuse pooldajate vahel. Samuti on see diskussioon kõige otsesemalt seotud “nature vs. nurture” vaidlustega ning ulatub ka aruteludesse (geneetilise) determineerituse ja vaba tahte vahekorra üle. Ettekandes käsitletakse põhilisi arenguetappe väitluses “epigenees vs. preformism” ning arutatakse, mida meil sellest täna õppida võiks olla.
Kõik huvilised on oodatud loengut kuulama Tartu Katoliku Hariduskeskuse Kultuurikotta. Loengust teeb ülekande ka Postimees.Kõiki elusolendeid iseloomustab nende vorm – erinevate tunnuste kogum, mis tekitab nii sarnasusi (näiteks liigikaaslastega) kui ka erinevusi teistest. Kui organism hakkab viljastatud munarakust arenema, siis temale iseloomulikud tunnused tekivad indiviidi arengu e. ontogeneesi käigus. On kaks põhimõttelist traditsiooni seletada, kust individuaalne eluvorm ontogeneesi käigus pärineb. Preformism väidab, et vorm on alati olemas ning indiviid saab selle kätte mingil ettemääratud, valmisoleval, ärakirjeldatud viisil. Organismi kompleksne vorm eksisteerib mingil moel algusest saadik ning peab vaid “avalduma”, üles kasvama. Epigenees aga leiab, et iga elusolend alustab korrastamata materjalist ning areneb sellest aja jooksul järk-järguliselt. Keerulised komplekssed tunnused arenevad välja lihtsamatest embrüonaalsetest struktuuridest tänu interaktiivsetele protsessidele.
Vaidlus kahe lähenemise vahel on käinud alates Aristotelesest (epigeneetik) ning kulgenud läbi bioloogilise mõtte arenguloo, kaldudes erinevatel ajastutel enam ühele või teisele poole. Bioloogiateaduse jaoks tähendab see valikuid, kas enam pannakse rõhku olemasoleva vormikirjelduse “ülesleidmisele” või neile interaktiivsetele looduslikele protsessidele, mis seda vormi uuesti loovad. Epigeneesi ja preformismi suhestumine on ka tänapäeval aktuaalne, väljendudes näiteks vaidlustes geneetiliste deterministide ja keskkonnast tingitud plastilisuse pooldajate vahel. Samuti on see diskussioon kõige otsesemalt seotud “nature vs. nurture” vaidlustega ning ulatub ka aruteludesse (geneetilise) determineerituse ja vaba tahte vahekorra üle. Ettekandes käsitletakse põhilisi arenguetappe väitluses “epigenees vs. preformism” ning arutatakse, mida meil sellest täna õppida võiks olla.
Sellel postitusel ei ole vastuseid