Heli Alliku avalik loeng „Eumeniidid”
2023. aasta avalike loengute seeriaga teeb otsa lahti Heli Allik, kes räägib 6. jaanuaril Jonathan Littell'i romaanist „Eumeniidid”.
„Eumeniidid” on kui meie aja „Odüsseia”, mis rullub lahti läbi Teise maailmasõja. Raamatu lõputuna näivatel lehekülgedel vilksatab rohkem kui kaks tuhat reaalset ja veidi vähem reaalset isikut Hitlerist Eichmannini, Goebbelsist Göringini. Peategelase ebatavaline saatus viib ta Babi Jari massihukkamiste tunnistajaks, mägijuutide küladesse Kaukaasias, Stalingradi alla, Pariisi tolle aja juhtivate intellektuaalide seltskonda ning otse põrgusse Poola ja Saksamaa koonduslaagrites.
Kuid ometi ei ole ajaloolise tõe tuvastamine selle romaani peamine eesmärk. Sõdu ja konflikte käsitletakse ilukirjanduslikes tekstides enamasti ohvri vaatepunktist. Littell aga kujutab end SS-Obersturmbannführer Max Aue teadvusse. Oma intervjuudes tsiteerib autor tihti neid Georges Bataille sõnu: „Me ei ole ainult timukate võimalikud ohvrid: timukad on meiega sarnased inimesed. Me peame endalt küsima: kas meie olemuses on midagi, mis seesuguse õuduse võimatuks muudaks? Ja me oleme sunnitud vastama: ei, tõepoolest mitte midagi.” Ja neis sõnades peitub võib-olla ka kõige kontsentreeritumal kujul see, mida see romaan "ütleb". Aga veel ütleb Littell: „Timukatel ei ole sõnu, või kui nad räägivad, siis ainult nende sõnadega, millega räägib Riik.“ 6. jaanuari loengus käsitletaksegi küsimusi, mis kerkivad üles tõlkides teksti inimestest, kellel pole sõnu.
Loeng toimub 6. jaanuaril kell 18.15 Tartu Jakobi Kultuurikojas (Jakobi 41). Loengust teeb otseülekande ka Postimees.
„Eumeniidid” on kui meie aja „Odüsseia”, mis rullub lahti läbi Teise maailmasõja. Raamatu lõputuna näivatel lehekülgedel vilksatab rohkem kui kaks tuhat reaalset ja veidi vähem reaalset isikut Hitlerist Eichmannini, Goebbelsist Göringini. Peategelase ebatavaline saatus viib ta Babi Jari massihukkamiste tunnistajaks, mägijuutide küladesse Kaukaasias, Stalingradi alla, Pariisi tolle aja juhtivate intellektuaalide seltskonda ning otse põrgusse Poola ja Saksamaa koonduslaagrites.
Kuid ometi ei ole ajaloolise tõe tuvastamine selle romaani peamine eesmärk. Sõdu ja konflikte käsitletakse ilukirjanduslikes tekstides enamasti ohvri vaatepunktist. Littell aga kujutab end SS-Obersturmbannführer Max Aue teadvusse. Oma intervjuudes tsiteerib autor tihti neid Georges Bataille sõnu: „Me ei ole ainult timukate võimalikud ohvrid: timukad on meiega sarnased inimesed. Me peame endalt küsima: kas meie olemuses on midagi, mis seesuguse õuduse võimatuks muudaks? Ja me oleme sunnitud vastama: ei, tõepoolest mitte midagi.” Ja neis sõnades peitub võib-olla ka kõige kontsentreeritumal kujul see, mida see romaan "ütleb". Aga veel ütleb Littell: „Timukatel ei ole sõnu, või kui nad räägivad, siis ainult nende sõnadega, millega räägib Riik.“ 6. jaanuari loengus käsitletaksegi küsimusi, mis kerkivad üles tõlkides teksti inimestest, kellel pole sõnu.
Loeng toimub 6. jaanuaril kell 18.15 Tartu Jakobi Kultuurikojas (Jakobi 41). Loengust teeb otseülekande ka Postimees.
Sellel postitusel ei ole vastuseid